Kurat, sellel filmil oli küll mingi eriline võlu või säärane imelik aura või mis iganes. Igatahes, film tõmbas endasse. Kole tunnistada, kuid vaatasin filmi, sõin šokolaadi ning tundsin ennast justkui hingevalus puberteet. Vot selline imelik värk on sellel filmil. Lisaks pani mind mõtlema sellele, et vananeda ikka ei taha. Kui keskea kriis läbi, võib samahästi juba kaunist päeva jätku kõigile öelda ja siis samahästi kui igaveseks ära kaduda. Igaks juhuks kõllasin pärast filmi oma vanaemale, tahtsin teada saada, kas tal on väga igav. Vastas eitavalt, kuid kardan, et ta ei tunnista endale, millega siin tegemist.
Film on hea! De Niro pensionäri roll üllatas.
No comments:
Post a Comment