Filmi algus oli suhteliselt lõbus, sest Nicolas Cage mängis sellist naljakama poolset jotakarakterit. Ei osanud vaadata teda mõnest teisest vaatenurgast. Kuid filmi arenedes andis see mulle säärase põntsu, et ma nüüd ei teagi, kas üldse tõstan enam pudelit huulile. Vot sääraselt mõjus see mulle. Päris õudne, mis alkoholism, kui see kord haiguseks kujuneb, inimesega teha võib. Päris õudne värk. Ma juba praegu ei viitsi higistada, mis siis veel alkohoolikuna peaksin tegema, kui linad koguaeg higist märjad on. Ja see oleks veel kõige väiksem probleem... kõigi nende valude kõrval. Mõistan, et sinna maani peab ikka kõvasti vägijooki sisse ammutama, kuid siiski. Aga meie staarjota jätab oma mälestused ja sõidab Las Vegasesse, et seal end surnuks juua. Kas see tal õnnestub? Ta kohtub selles linnas, kus keegi kunagi ei maga, ühe prostituudiga, kellel ajud natukene pehmeks töödeldud, ning veedavad mõnusalt koos aega. Filmis on väga lõbusaid kohti, aga põhivärk on ikkagi see, et mul nutumaik ning sõin shokolaadi peale, vahtisin filmi nagu mingi naine. Kurb film! Hea film! Soovitan.
No comments:
Post a Comment