See Tarantino ja Rodriguezi valetraileri järgi vändatud film oli oma core'i poolest mitte nii jälk. Õigemini seal pritsis verd, lõigati nahka, tükeldati, retsiti, ripiti, tulistati ja peksti inimesi, kuid üldpilt siiski polnud kuigi võigas. Ei tea, kas see tuleneb kanadalaste lahjast temperamendist või tuimusest, kuid mingisugust kõdi see kinolint ei tekitanud. Üritas ehk liialt olla Grindhouse'i laadne poolkomöödia, kohati ka oli naljakas. Lugu huklurist endast oli päris südamlik. Hulljulgus pole üldse paha, kui midagi kaotada nagunii pole. Siin võtabki asotsiaalsete eluviisidega vanamees muruniiduki asemel kätte pumppüssi, millega hakkab maailmat paremaks muutma. Üsnagi naiivne missioon, kuid paneb kaasaelama küll. Vaatamisel ei saanud ma kuidagi ennustada, kuidas film tegelikult lõppeb, mis on suureks plussiks. Kui Haapsalus jäi see nägemata, siis sellest pole hullu. Nii hea see ka ei olnud.
Trashile äkki meeldis rohkem?
Parim HÕFFi film.
ReplyDeleteRaske kommenteerida, pole teisi näind.
ReplyDeleteA vaatame, mis see Norra hiiglasliku trolliga film endast kujutab. See jäi ka nagu kohe silma.
ReplyDeleteSee Hobo oli ikka tõsiselt lemmikuks, kuid trolliküti filmist tulin ka väga rahulolevana välja.
ReplyDeleteNjah, kõikidest äsjalõppenud HÕFFi filmidest siis parim või? Mul on seda raske uskuda. Stake Land tundub mulle parem, aga see alles ootab vaatamist. Mis seal veel näha sai? Subconscious cruelty...
ReplyDeleteIseasi on muidugi see, kas need filmid on üldse omavahel kõik võrreldavad?
Aga noh, kõik taandub ikkagi maitsele. Hulkuriga film nüüd nii hea ka põld...
Omapärane oli... mis on iseenesest ju hea.
ReplyDeleteMa pakun, et sa vaatasid ka niimodi vaikselt omatoas arvutis. Ega nii need seltskonnafilmid ei tööta jah.
ReplyDeleteMa hoian üksipassimiseks ka ikka Kurosawat ja Bergmani.
ReplyDelete