Wall Street

Charlie Sheen jälle pandud nii heasse filmi. Kõik säärased filmid teevad tema paroodiakatsetustega üks-null, sest eelkõige on ta silme-ees just nimelt nende samade labaste linateostega. Film on piisavalt keeruline, et mitte-midagi aru saada, sest paljudest filmidest tean telefoni otsas närveerimist, viipe-keeles teisele poole saali midagi näitamist, paberite loopimist ja julmalt keegi võidav või kaotab raha. Pole nende börsiteemadega nii tuttav, huvigi puudub, seega üleliigseid küsimusi ei tekkinud. Suhted-suhted-ärisuhted-töösuhted on põhiteema. Vaal tõmbab tillist kaugelepürgijat, kuid lõppedeks saab tillist tõmmatud suur vaal, Gekko ise. Sellistel puhkudel emotsionaalsusest puudu ei jää ning enesekontroll kaob, plahvatus. Nüüd, kus Wall Street: Money Never Sleeps veel nägemata, oli igati õige värk Michael Douglastki oma vanatuttavas karakteris näha. See mees vist ka ei muutu väga. Soengi on samaks jäänud.