Enim tuletas see katastroofiline apokalüptika teeloleku vampiirifilm mulle meelde seriaali Walking Dead. Antud teostes on liikuma sunnitud laibad äärmiselt sarnased. Ühes on vampiirid, teises aga zombid. Võib need nimetused rahumeeli segi ajada, midagi sellest ei juhtu, filmi saab kenasti lõpuni vaadata. Siinkohal tekib ka küsimus, kuhu jäid küüslaaugu paunad, kirikuristid, pühavesi ja kõik seesugune, mis ajab vereimejad pöördesse. Samuti ei lennanud ühtegi nahkhiirt mööda... nii naljamõttes.
Olgu, pole viga. Teos ise saab olema ja on ehmatusõudukatest meeldejäävaim ja huvitavaim, minu jaoks. Võlus ka apokalüptika suuresti. Üheks suureks plussiks on see, et juba filmi alguses pandi film rulluma, lugu käima, vampiirid lendama ja tapma. Alguspooltund osutus nii intensiivseks, et piffgi käis vahepeal teises toas hinge tõmbamas ning edasist vaatamist kaalumas. Vot nii õudne on see. Mida enam lõpupoole, seda aeglasemaks film jäi. Tõmbas tuurid maha, nagu öeldakse. Film jäi nii vaikseks, et tšikk jäi sootuks magama. Kino üldmuljet see aeglus ei sega, väärt vaatamine sellegipoolest.
Jäi silma selline õudusi täis judinaid tekitav animatsioon, kus lapspeategelased naabrimehe maja poolt ära süüakse ning pärast mõningasi seiklusi sealt sirge seljaga välja jalutavad. Teistsugust stsenaariumi olekski raske ette kujutada; eriti veel siis, kui tegemist on lastele mõeldud teosega. Tüüpiline.
Kirjavahetuslugu on nähtud mingisuguse ürituse raames vist juba aasta aega tagasi, kuid nüüd sattus see mulle jälle läbivaatamisele. See savimatsioon on päris omapärane ning üldsegi tihti ei satu sääraste ägeda teostusega linatükkidele. See oli loo poolest tõeline kirjavahetusdraama, mis tõmbas päris korralikult sisse ära: kohati kurb, kohati lõbus, kohati väga südamlik ja ka traagikast ei jäänud vajaka. Traagikat eriti just Maxi osas, kes näeb maailma hoopis 180 kraadi erineva nurga alt. Aga kirjavahetuse käigus Mary ja Maxi vahel saadakse korralikult tuttavaks nende kahe imeliku karakteriga, nende tegemistega. See ajendab tugevalt neile kaasa elama.
Selle mõnusa nukufilmi näol on tegemist ühe viimaste aastate ühe parima animatsiooniga, mis oma esimeste stseenidega pani mind spekuleerima, et tuleb üks ülilahe vaatamine. Ila hakkas tõesti jooksma. Seekordne, viimane vaatamine oli õige neljas juba. Iga korraga olen sellesse aina rohkem sisse elanud ning see rebaste rebelielu on üsna humoorikas ning selles mõnusas, rebasekarva loos heast fantaasiast puudu ei jää. Hääli annavad säärased kõvad mehed nagu George Clooney ja Bill Murry, mis on selgesti ära tuntav ja lihtsalt lust kuulata.Igatahes ei pea olema lapsemeelt, et see lõpuni vaadata. Üsna värskendav elamus igatahes!
Olgu siis. Ma vaatasin sellise linaloo ära, et jälle turgutada neid lapsemeele reseptsoreid. Ning mis ma oskan kosta... visuaalselt jäi vahest värvi väheks, vahest oli lugu liiga igav. Igatahes see multikas mind sisse ei tõmmanud, võibolla tuleks siin kohal süüdistada kahte poola eite, kes mu kõrva ääres samal ajal vahetpidamata üksteisega mölisesid, seetõttu mul pooled nokavahelt poetatud sõnad kuulmata jäi. Raamatujärgi on see film vändatud, aga kardan, et Kivirähu lugu kotkast ja varestest on huvitavam, moraaliga ja sobib ka talupoegadele. Vot sellest loost tahaks küll filmi näha. See narnja-stiilis kiivritega linnud polnud just see tõsine lugu, mida ma näha soovisin. Kuid anna ühe plussi mööndusega, et kui seda veel kuskil juhtun nägema, siis vaatan ikkagi ära. Halb see ju ometigi polnud, muidu poleks vaadanud.
Teen siis väikese külalisettekande härra Gendri blogis ja avaldan oma tagasihoidliku arvamuse ülalnimetatud filmi kohta.
Esimene asi, mis mulle sellise kohaga nagu Serbia meenub on sõjaõudused. Kuid, hold your horses, sõjaõudused Serbian Filmi kõrval on nagu Harry Potter Sõrmuste Isanda kollide kõrval.
Filmi süžee on ülesse ehitatud ühe Serbia pornofilmiveterani kannatustele, kes kistakse tõeliselt räigesse võitlusesse, mis lõpuks kujuneb võitluseks tema enda elu nimel. Nimelt pakutakse talle veel võimalust teha üks viimane porno blockbuster movie, mille tuluga annaks tal ja tema perekonnal pikemat aega mõnusalt elada. Hea töö juures on aga catch selles et film ei ole tavaline porno vaid tõeline kunst. Vähemalt režissööri arvates on tegemist kunstiga. Samuti ei toimu film kuskil võtteplatsil vaid niiöelda päris elus ning suhteliselt spontaansete episoodide kaupa. Kuid juba esimesel reality porno võtteplatsil hakkab härra vaikselt matsu jagama, et midagi on mäda ning et ilmselt ei saa olema lihtne tema tööpäev, kui talle minetti tegeva naise tütar tegevust pealt vaatab. Lühidalt öeldes on filmi lugu selline, et nö tõeline kunstifilm, milles teda mängima kutsutakse/sunnitakse osutub tegelikult snuff kategooria filmiks ning pornoveteranil sellest pääsu pole muud moodi kui ainult kaasa mängida. Lõppeb see komejant tema ja ta pere surmaga. Kõige kohutavam on loo juures see, et inimene lihtsalt viiakse sellise piirini, kus ta tunneb ennast nii rõvedalt, et ta tapab enda ja kõik sellega seonduva, sest ainus pääsetee ja leevendus läbielamiste taagast on surm.
Võikustest rääkides on tütre pealt vaatamine aga alles jubeduste algus, mis terve filmi jooksul väga võimsalt võikamaks kerivad kulmineerudes filmi lõpus tõeliselt värdjaliku stseeniga mille peale kogu auditoorium karjus põhimõtteliselt. Ühesõnaga väga palju on filmis mängitud selle peale et kõik oleks võigas ja tõesti, seda on tehtud nii suurepäraselt, et ma kahtlen filmi režissööri vaimses tervises. Aga samas peab nentima, et see võikus on mingil tasandil isegi hea, sest tõesti, nii palju ma pole ammu ühelegi filmile emotsionaalselt kaasa elanud. Seda ilget tunnet mida see film minusse tekitas on siiamaani tunda. Ja kui nii aktiivselt millelegi kaasa elada, siis ilmselt on tegemist hea kraamiga.
Ühesõnaga, kes vähegi okset tagasi suudab hoida, sellele soovitan filmi vaadata, sest peale seda tundub kogu muu maailm ühe ilusa ja suure lillena, mida tahaks tugevasti kallistada et ta nii hea ja ilus on.
USA lõunaosariigid on ikka nii veidrad. Õigem oleks öelda, et suuresti on veidrad sealsed inimesed. Säärased hillybillyd, kes usuvad igasugust paska, mida neile kirikuisad, köstrid ja jüngrid piiblit käes hoides ette manavad. Uskumatu, aga see lõunaosariigi stereotüüp on pealevaadates nii rumal ning naiivne. Aga see selleks. Äsja vaadatud mokumentaal oli tõeline pärl omataoliste hulgas, sest esiteks: esimeses pooles arvasin väga pikalt, et see on dokumentaal; teiseks: hullult huvitav teema oli. Kõik mäletame Constantine'i, kus sai päris kõvasti vaime välja aetud. Nii hulluks trikitamiseks praegu ei läinudki, aga paljud lihtsamad trikid avaldati. Mismõttes? Ega siis vaimude ja deemonite peletamine siis mingisugune reaalne värk pole. Õigemini on reaalne, sest seda tehakse Ameerikas igapäevaselt, aga see on suuresti üks ilge petuvärk. Lihtsate inimeste petmine. Filmis tehtigi siis viimane säärane etendus, kus kaamera ees tulid nähtavale kõik need "maagilised" võtted, millega deemoneid inimeste igasugusest kehahõõnsustest ja aukudest jõuga välja tõmmatakse. Päris õudsaks läheb see värk siis, kui see etendus hakkab pöörasel kombel tuure üles kerima, mida muidugi ükski asjaosaline ette ei näe. Täiesti pööraseks läks see asi ning film tõmbas endasse nii sisse. Igatahes kui juhtub, et ma peaksin seda filmi kellelegi tulevikus näitama, ütlen, et tegemist on dokumentaaliga, ning see on kõik reaalne. Nalja saab. Muidugi soovitan!
Päris hea vitamiinilaks, samal ajal lihtne ja rahulik vaatamine. Iga Hayao Miyazaki animega tunnen üha enam, et tegemist on õige asjaga. Fantaasiat vajaka ei jää ning värviküllane on ka. Jumalast hea värk ju. Lugu poisist, kes leiab merest kuldkalakese, kes omakorda saab maitsta inimeseverd ja nüüd ise inimeseks moonduda soovib. Ja lõppeks hakkabki maapeal elama, kasvatab endale kõik vajalikud jäsemed japuha. Naljakaid momente mahtus teosesse omajagu ning puudust ei tundnud ka visuaalselt hästi liikuma pandud piltidest. Eriti kaasahaarav oli tsunaami pealelend. Muidugi ma arvan, et selle fantaasiarohkusega oleks saanud vintigi veel juurde keerata, sest lagi see kindlasti polnud. Seda vinti ma säärastest teostest üldiselt otsingi. Järgmisteks omasugusteks, mille ette võtan, saavad olema Nausicaä Of The Valley Of The Wind ja Laputa: Castle In The Sky. Loodan seda vitamiinijanu nendega kustutada. Aga üldiselt on Ponyoga tegemist väga hea teosega, mis ei aegu... vist.
Väga kaua oodatud multifilm, mille siis lõppudelõpuks kätte sain ning kohe ka vaatamise alla kuulus. Ammusel ajal ühe miimi kirjutatud lugu mustkunstnikust, kes Prantsusmaalt Šotimaale reisis, sealses isoleeritud maakonnas mõned etendused andis. Tal õnnestus üks maaplika ära veenda, et ta on tõeline maag. Siit ei saa algus mitte romantika, vaid lihtsalt kerge sõprus. Kerget ja sooja huumorit täis teos, mõnusalt rahuliku themesongiga, visuaalselt samuti ilus. Igatahes soovitan.
Otsustasin hilisõhtul enne magama minekut turgutada natukene oma lapsemeelt, võtsin ette multifilmi eriti suure ja sinise peaga mehest, kes on jube-jube halb tegelane, samal ajal, et film tasakaalu viia, on jube-jube hea tegelane ka sisse toodud. Enam-vähem säärane Power Puff Girlsi stsenaarium Mojo-Jojo peksa saamise osas, kuid sisse tuleb täiesti uus nüanss: halb saab võitu ning ta hakka ise heaks ja saab kõik andeks. Vapustavalt lõbus värk.
