The Way Back

Siber on karm, seal varustuseta liikumine on aga ilmastikuoludest, loodusnähtudest ja maastikust peaaegu võimatuks tehtud. Kuid Nõukogude Venemaalt, Siberi vangilaagrist asub väike seltskond ööpimeduses minekule, seejuures on koguaeg kiire. Pikale teekonnale tagasi ei vaadata, mõndade inimkaotustega ollakse lõppedes kenasti Indias ning kõigil on meel rõõmus. Filmi alguspooltund meenutas väga The Great Escape'i, kus leidlikusega pandi hollikatele kohaselt piirajasse. Siberipõgenemine jäi rahulikumatesse ja kurvematesse toonidesse, mis kiirgas dramaatilisust ning traagikat küllaga. Matkata mulle meeldib, kuid 5000 kilti on minu jaoks ka autoga liig mis liig. Tüübid aga jalutasid selle ära.

Tinker Tailor Soldier Spy

Bondiseeriast, Johnny Englishist või isegi Maxwell Smartist ei kuma kusaltki spioonimaailma tegelikke telgitaguseid. Kuid antud filmis tuuakse vaatajateni rohkemgi kui küll seda esmapilgul tõelist spiooni hingeelu. Ja võibolla enam ei olegi spioonid nii vinged akrobaatika ja imevidinatega varustatud pintsaklipslased, vaid hoopis raporteid kirjutavad kõrgemate riigiamentike kahuriliha, kes koodi jälgivad ning asju õigesse suunda juhivad selles õrnas ülitundlikus maailmas, mis pisimagi nuhipaljastuse korral sõjaolukorra tekitada võib. Tegelikult pajatab film spioonitööst ja -klatšist ühepalju, karjääriredelil ellujäämisest. Ja Inglise spetsorganisioon mädaneb seest poolt korralikult, nagu ikka sedasorti maailmas, kus käib konstantne ülehüppamine ja topeltagent on normaalne nähtus. Pikemat sorti vaatamine, millele tagasi ei mõtle, kuid vaatamisehetkel oli ülilahe.

The Artist

Ei juhtu just tihti, kui on võimalus põigata läbi Tallinna hästivarustatud kinovõrgust. Jumal tänatud, et seda ei juhtu tihti, sest ühel hektel võib juhtuda nii, et midagi head seal vaadata ei oleks. Loetud hetked tagasi astusin kinost välja kerge naerupisar silmis, sest just Artist oli see, kes selle minu silmast väga loominguliselt välja oskas pigistada. Film võib olla esimestel minutitel kohati üllatav, sest kõlama pidanud helid olid nulli keeratud ja orkestrile oli antud ülesanne terve filmi vältel muusikat mängida. See oli justkui vanasti, kui filmitegijad otsustasid kõnet filmilindilt üldse välja jätta. Kuid muusika oli näitlejate miimikaga nii hästi kokku pandud ning see võimendas olustikku päris tugevalt üle, ka aitas korralikult sisse elada. Direktor paistab olevat vanakooli produktsiooni peale spetsialiseerunud olevat. Linateost oleks võinud photoshopis natukene veel töödelda karedamaks, sest pilt jäi liiga siledaks, millega ära ei peta, on aru saada filmi uudsuses. Olgu öeldud, et pole eelnevalt ühtegi tummfilmi otsast lõpuni vaadanud, ning see mida nägin Artises, oli korralik näitetükk ekraanil! Mulle väga meeldis.