Mirrors

Nii öelda õudukas, mis judinaid ei tekita. Psüholoogilist mängu ei ole ka väga tunda, seega võiks öelda, et mingisugust ootuspäraselt hirmujudinad võib vaadates ära unustada. Loo keerukus jääb lihtsama poolseks ja selle filmi vaatamine on justkui zombiseeruva toimega. Lihtsalt pikem teleri ees passimine ilma igasuguse kaasaelamiseta. Mul endal oli nii palju laiskust, et ma ei viitsinud isegi filmi katkestada. Ja pean jälle tunnistama, et vaatamiseks filmi valides tegin kuskil vea. Ikka ja jälle üritan selliste kändude otsa üha vähem komistada, aga alati see ei õnnestu.

The Cottage

Mulle meeldivad õuduskomöödiad, milles on korralikult rõvedusi, tapmist ja rippimist, ning mille käigus ei saa naeru pidama. The Cottage just seda sorti on, mida vaadata seltskonnaga. Pole vaja end panna valmis tund-ja-pool kestvaks judinaid tekitavaks inglise hillibillimõrvamiseks, sest olukorrad muudavad loo päris rõõmsaks. Lõppude lõpuks ei tunne kellelegi kaasa.

Stake Land

Enim tuletas see katastroofiline apokalüptika teeloleku vampiirifilm mulle meelde seriaali Walking Dead. Antud teostes on liikuma sunnitud laibad äärmiselt sarnased. Ühes on vampiirid, teises aga zombid. Võib need nimetused rahumeeli segi ajada, midagi sellest ei juhtu, filmi saab kenasti lõpuni vaadata. Siinkohal tekib ka küsimus, kuhu jäid küüslaaugu paunad, kirikuristid, pühavesi ja kõik seesugune, mis ajab vereimejad pöördesse. Samuti ei lennanud ühtegi nahkhiirt mööda... nii naljamõttes.
Olgu, pole viga. Teos ise saab olema ja on ehmatusõudukatest meeldejäävaim ja huvitavaim, minu jaoks. Võlus ka apokalüptika suuresti. Üheks suureks plussiks on see, et juba filmi alguses pandi film rulluma, lugu käima, vampiirid lendama ja tapma. Alguspooltund osutus nii intensiivseks, et piffgi käis vahepeal teises toas hinge tõmbamas ning edasist vaatamist kaalumas. Vot nii õudne on see. Mida enam lõpupoole, seda aeglasemaks film jäi. Tõmbas tuurid maha, nagu öeldakse. Film jäi nii vaikseks, et tšikk jäi sootuks magama. Kino üldmuljet see aeglus ei sega, väärt vaatamine sellegipoolest.

Serbian Film e. hoidke oma okset tagasi

Teen siis väikese külalisettekande härra Gendri blogis ja avaldan oma tagasihoidliku arvamuse ülalnimetatud filmi kohta. 

Esimene asi, mis mulle sellise kohaga nagu Serbia meenub on sõjaõudused. Kuid, hold your horses, sõjaõudused Serbian Filmi kõrval on nagu Harry Potter Sõrmuste Isanda kollide kõrval.

Filmi süžee on ülesse ehitatud ühe Serbia pornofilmiveterani kannatustele, kes kistakse tõeliselt räigesse võitlusesse, mis lõpuks kujuneb võitluseks tema enda elu nimel. Nimelt pakutakse talle veel võimalust teha üks viimane porno blockbuster movie, mille tuluga annaks tal ja tema perekonnal pikemat aega mõnusalt elada. Hea töö juures on aga catch selles et film ei ole tavaline porno vaid tõeline kunst. Vähemalt režissööri arvates on tegemist kunstiga. Samuti ei toimu film kuskil võtteplatsil vaid niiöelda päris elus ning suhteliselt spontaansete  episoodide kaupa. Kuid juba esimesel reality porno võtteplatsil hakkab härra vaikselt matsu jagama, et midagi on mäda ning et ilmselt ei saa olema lihtne tema tööpäev, kui talle minetti tegeva naise tütar tegevust pealt vaatab. Lühidalt öeldes on  filmi lugu selline, et nö tõeline kunstifilm, milles teda mängima kutsutakse/sunnitakse osutub tegelikult snuff kategooria filmiks ning pornoveteranil sellest pääsu pole muud moodi kui ainult kaasa mängida.  Lõppeb see komejant tema ja ta pere surmaga. Kõige kohutavam on loo juures see, et inimene lihtsalt viiakse sellise piirini, kus ta tunneb ennast nii rõvedalt, et ta tapab enda ja kõik sellega seonduva, sest ainus pääsetee ja leevendus läbielamiste taagast on surm.

Võikustest rääkides on tütre pealt vaatamine aga alles jubeduste algus, mis terve filmi jooksul väga võimsalt võikamaks kerivad kulmineerudes filmi lõpus tõeliselt värdjaliku stseeniga mille peale kogu auditoorium karjus põhimõtteliselt. Ühesõnaga väga palju on filmis mängitud selle peale et kõik oleks võigas ja tõesti, seda on tehtud nii suurepäraselt, et ma kahtlen filmi režissööri vaimses tervises.  Aga samas peab nentima, et see võikus on mingil tasandil isegi hea, sest tõesti, nii palju ma pole ammu ühelegi filmile emotsionaalselt kaasa elanud.  Seda ilget tunnet mida see film minusse tekitas on siiamaani tunda. Ja kui nii aktiivselt millelegi kaasa elada, siis ilmselt on tegemist hea kraamiga.

Ühesõnaga, kes vähegi okset tagasi suudab hoida, sellele soovitan filmi vaadata, sest peale seda tundub kogu muu maailm ühe ilusa ja suure lillena, mida tahaks tugevasti kallistada et ta nii hea ja ilus on.

Treiler ka siis:

The Last Exorcism

USA lõunaosariigid on ikka nii veidrad. Õigem oleks öelda, et suuresti on veidrad sealsed inimesed. Säärased hillybillyd, kes usuvad igasugust paska, mida neile kirikuisad, köstrid ja jüngrid piiblit käes hoides ette manavad. Uskumatu, aga see lõunaosariigi stereotüüp on pealevaadates nii rumal ning naiivne. Aga see selleks. Äsja vaadatud mokumentaal oli tõeline pärl omataoliste hulgas, sest esiteks: esimeses pooles arvasin väga pikalt, et see on dokumentaal; teiseks: hullult huvitav teema oli. Kõik mäletame Constantine'i, kus sai päris kõvasti vaime välja aetud. Nii hulluks trikitamiseks praegu ei läinudki, aga paljud lihtsamad trikid avaldati. Mismõttes? Ega siis vaimude ja deemonite peletamine siis mingisugune reaalne värk pole. Õigemini on reaalne, sest seda tehakse Ameerikas igapäevaselt, aga see on suuresti üks ilge petuvärk. Lihtsate inimeste petmine. Filmis tehtigi siis viimane säärane etendus, kus kaamera ees tulid nähtavale kõik need "maagilised" võtted, millega deemoneid inimeste igasugusest kehahõõnsustest ja aukudest jõuga välja tõmmatakse. Päris õudsaks läheb see värk siis, kui see etendus hakkab pöörasel kombel tuure üles kerima, mida muidugi ükski asjaosaline ette ei näe. Täiesti pööraseks läks see asi ning film tõmbas endasse nii sisse. Igatahes kui juhtub, et ma peaksin seda filmi kellelegi tulevikus näitama, ütlen, et tegemist on dokumentaaliga, ning see on kõik reaalne. Nalja saab. Muidugi soovitan!