Cold Souls

Paul Giamatti on siinses ulmedraamas tema ise, kellel on suured probleemid iseendaga. ülekoormus ja murelikkus on ta viinud suurde masendusse, milles domineerivad peamiselt kurvad toonid või üks suur vaikus. Kogemata leiab ta ühe võimaliku lahenduse oma probleemile, mis näeb ette tema hinge ihust välja tõmbamist ning selle talletamist spetsiaalsesse kapikesse. Kuid lahendusi see tema enesetundele, töövõimekusele ja suhetele sugugi ei too. Lisaks sellele läks kaduma tema hing sellest spetskohast ning peale hakkab jantlik seiklus, mis lõpeb otsapidi hoopis Venemaal. Teosest käib läbi väljamõeldud võimas majandusharu, mis peaks pakkuma inimestele pääsemist depressioonist ja tooma neile ellu rõõmu võttes ühtedelt ära hinged, seevastu andes need teistele, kellel võiks neid rohkem vaja minna. Elamine kellegi teise hingega, justkui unes. Natukene tuli sisse Inception'i idee, kuid paralleele tõmmata ei julge. Film andis ka aina enam kindlust, et Paul Giamatti ongi selline naljakas tegelane ka päriselus.

Up in Smoke

Nädalavahetusel tekkis jube vajadus mingisuguse komöödia jälrele, kuid juba algusveerandil sain aru, et selle filmi valikuga keerasin labasusepoolest vindi korralikult peale. Film jääb sinna kuskile Palja Relvaga, Munapea ja Penny Hilly kategooriasse, mis peaks korralikku meelelahutust pakkuma ühtlasi ka lastele. Kuid rohke narkootikumide pruukimise pärast ei ole mõistlik seda nii noortele ka näidata. See võib neis panna genereerima üleliigseid küsimusi, millele võivad lapsevanemad  kulmukortsutades äkki vastamata jätta. Üldiselt on tegu mõnus ameerikaliku atmosfääri loomisega, kus seitsmekümnendate hipielu on tõeliselt laialiulatuv elustiil. Piibud ja jointid käivad kogu selle teose vältel kaasas justkui loomulik nähtus. Seetõttu on see linalugu ka mõnel pool Maailmas keelu peale saanud.

Alpha Dog

Kui kunagi eelmisel kuul vaatasin ühte kauboifilmi, siis seal nilbitses see Ben Foster. See tüüp oli seal oma kollaste hammastega nii nilbe tegelane, et tahtsin teda kuskil uuesti näha. Selleks võtsin ette ka selle muude beebilõustadega, rikaste emade-isade poolt ära hellitatud isehakanud gängsteritega filmi, eesotsas Justin Timberlake, mis peaks nii mõnelgi roosat kandval piffil jalgevahe higiseks sulatama. Aga Ben Foster on siin filmis minu staar. Selline okastega tüüp, kergelt ebastabiilne agressaator, keda hakkaksin kartma juba siis, kui tekib silmside. Selline jõhkard, kelle kohta paratamatult tekivad eelarvamused, kellest parema meelega hoiad lihtsalt eemale. Alpha Dog üldiselt on päris huvitav getobullisitt, mis kisub suuresti muinasjutuks. Väidetavalt tõesti sündinud loo põhjal vändatud film, kuid vinti on vististi ikka peale keeratud. Lugu võiks olla lihtsalt tavaliste ameerikanoorte partidest ja möllust, kuid sisse tuleb pantvangitragöödia, mis algusest peale üle dramatiseeriti, hiljem hullu pöörde teeb, mis kõigile asjaosalistele rõveda vee peale tõmbab.

Moonraker

Roger Moore mulle Bondina väga ei meeldinud. Parimateks on siiani vist olnud Prosnan ja Connery. Moonraker on arvatasti üks ulmeliseim Bondi osa üldse, kuid võrreldes kõikide teistega, jäi äktsionit ja Mr. Q meisterdatud vingeid vidinaid jubedalt väheks. Oleks hirmsatmoodi tahtnud ikka näha, kuidas Bondi auto sõites kuule-rakette välja pillub ning kõrgelt kaljuservalt alla sõites ikka langevarju välja paiskab. Njah, kuid suuresti kompenseerib kõige selle tehnikavaeguse üks väga julge samm terves Bondi filmiseerias. Bond käib kosmoses ja veedab seal omajagu põnevat aega Metallhamba ja mingisuguse väga friiki ideega teadlasega. Et vähemalt filmi lõpupooltunnis on põnevat vaatamist küllaltki palju.

Mary and Max

Kirjavahetuslugu on nähtud mingisuguse ürituse raames vist juba aasta aega tagasi, kuid nüüd sattus see mulle jälle läbivaatamisele. See savimatsioon on päris omapärane ning üldsegi tihti ei satu sääraste ägeda teostusega linatükkidele. See oli loo poolest tõeline kirjavahetusdraama, mis tõmbas päris korralikult sisse ära: kohati kurb, kohati lõbus, kohati väga südamlik ja ka traagikast ei jäänud vajaka. Traagikat eriti just Maxi osas, kes näeb maailma hoopis 180 kraadi erineva nurga alt. Aga kirjavahetuse käigus Mary ja Maxi vahel saadakse korralikult tuttavaks nende kahe imeliku karakteriga, nende tegemistega. See ajendab tugevalt neile kaasa elama.

Two Hands

 Heath Ledger on mänginud meile kõigile tuntud ja armsas Kodus ja Võõrsil. Jõudsin sellele järeldusele alles siis, kui olin ära vaadanud just selle, Austraalia gängsterifilmi. Ja nüüd mälupilti tagasi keerates mulle meenub, et vist tõesti oli seal üks koolipoiss, kes küll ei olnud gei, kes ei mänginud narkarir, vaid oli nagu nad kõik noored seal Austraalia lemmikseriaalis. Two Hands, seevastu pakkus palju kordi huvitavamat meelelahutust, kus koolend näitlejal märksa tegusam ning huvitavam roll vaatajatele ette kanda. Nimelt on ta küll järjekordne Austraalia noor, kes pole veel elus läbilöövat liigutust tegema hakanud, kuid kelle peas keerlevad mõtted, et peaks hakkama nüüd millegi tõhusaga ja tuluteenivama asjaga tegelema. Neid mõtteid ei jõua ta kaua mõlgutada, kuni talle satub kätte tööots kohalikult jõugukangelaselt, mille kutt kõhklemata vastu võtab. Ta hakkab kulleriks. Kuid asi oleks kole lihtne ja labane, kui ta viperusteta neid töid kenast järjest lõpuni viiks. Ei, juba esimese saadetisega läheb kõik sügavale perse. Sellest sündmusest algab peale üks põnevaid keerd- ja käikepidi kulgev jandilaadne stoori, mis kord saatub traagilisse punkti, kord jälle halenaljakasse. Ja neid humoorikaid kohti on ses linatoeses piisavalt palju, et jälle mõnel korral neid meenutada.

Hobo with a Shotgun

See Tarantino ja Rodriguezi valetraileri järgi vändatud film oli oma core'i poolest mitte nii jälk. Õigemini seal pritsis verd, lõigati nahka, tükeldati, retsiti, ripiti, tulistati ja peksti inimesi, kuid üldpilt siiski polnud kuigi võigas. Ei tea, kas see tuleneb kanadalaste lahjast temperamendist või tuimusest, kuid mingisugust kõdi see kinolint ei tekitanud. Üritas ehk liialt olla Grindhouse'i laadne poolkomöödia, kohati ka oli naljakas. Lugu huklurist endast oli päris südamlik. Hulljulgus pole üldse paha, kui midagi kaotada nagunii pole. Siin võtabki asotsiaalsete eluviisidega vanamees muruniiduki asemel kätte pumppüssi, millega hakkab maailmat paremaks muutma. Üsnagi naiivne missioon, kuid paneb kaasaelama küll. Vaatamisel ei saanud ma kuidagi ennustada, kuidas film tegelikult lõppeb, mis on suureks plussiks. Kui Haapsalus jäi see nägemata, siis sellest pole hullu. Nii hea see ka ei olnud.
Trashile äkki meeldis rohkem?

Fantastic Mr. Fox

Selle mõnusa nukufilmi näol on tegemist ühe viimaste aastate ühe parima animatsiooniga, mis oma esimeste stseenidega pani mind spekuleerima, et tuleb üks ülilahe vaatamine. Ila hakkas tõesti jooksma. Seekordne, viimane vaatamine oli õige neljas juba. Iga korraga olen sellesse aina rohkem sisse elanud ning see rebaste rebelielu on üsna humoorikas ning selles mõnusas, rebasekarva loos heast fantaasiast puudu ei jää. Hääli annavad säärased kõvad mehed nagu George Clooney ja Bill Murry, mis on selgesti ära tuntav ja lihtsalt lust kuulata.Igatahes ei pea olema lapsemeelt, et see lõpuni vaadata. Üsna värskendav elamus igatahes!

Contact

Tegelikult juba väikese tatina nähtud film, kuid kui sõbranna uuesti selle ette söötis, siis heade mälestuste pärast ei hakanud küll tagasi lükkama ega mingisugust oma jura peale suruma. Jah, on küll hea film sellest, kuidas inimkond saavutab või leiab maavälise kontakti. See kõik ei juhtu mitte juhslikult, vaid Jodie Fosteril, naisteadlasel on kinnisidee, et tõenäoliselt keegi vaatab meid kõiki. Küll tekib sellest alles palju kära ja probleemikat, mõistatust ja raisatud aega mõistatamisel, sellele kõigele lisaks neljas dimensioon. Paari tunnise vaatamise järel jäävad ikkagi küsimused õhku rippuma. Võiks öelda, et lõpupooltund on natukene pikk ja labane, kuid see ei vääri tähelepanemist. Õigem oleks pöörata rohkem tähelepanu sellele, et kui ikka midagi väga tahta, siis tegelikult saab ka. Antud juhul taheti kontakteeruda kellegagi kaugel olevaga.

War of the Worlds

Kui veel õhtul ei tule und, siis on alati mitu varianti, mida teha. Igasuguste huvitavate raadio podcastide kõrval on säärane põnev üleprahi ulmekas ka väga hea variant. Lihtsalt selle vahega jääb raadio järelkuulamine alla, et põnevust täis film oma kollide, maaväliste eluvormide ja masinatega peletab une sootuks ning 2 tundi jutti ei saa silmi kinni. Teos meenutas alguses natukene teemasid Cloverfieldist, sest linna kollitav, kõrgetel jalgadel masin loopis kätte sattuvaid esemeid (nt autod), purustas ja möllas sarnaselt. Juba filmi alguses muutub asi väga kriitiliseks, mööda ei saa ka apokalüptikast. Kõikide teiste omalaadsete hulgast on see ka hea, seega tasub vaadata.