Sunday, December 12, 2010

The City of Lost Children

On ikkagi detsembrikuu, rahulik, valge. Hõõgvein ja küünlavalgus. Monika va peletis on ka maha rahunenud. Ideaalne pühapäev koos filmiga, kust kargab läbi jõuluvana, palju lapsi ning kuri teadlane, kes varastab unenägusid.
Selline kakotoopiline või antiutoopiast nõretav film, kus elu on uskumatuseni sitt. Pisipõnnidest varastegäng satub kokku machoga, kellelt rööviti väikevend hirmus kurja teadlase poolt, kes varastab laste unenägusid. Koos pisipõnnidega hakkab jõujunn otsima lahendust teadlase juurde pääsemiseke, et aidata väikesel vennal põgeneda.
See Delikatesseni režisööri poolt kokku vändatud linateos on juba 15 aastat vana, aga sellegi poolest aegumatu.













 


Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!

The Loved Ones

Jälle ei mäleta, kus see film end mulle esmakordselt ilmutas - oli see RapeFest, BFI Fest või hoopis kellegi blogija poolt hirmsasti haibitud film. Mitmeid nädalaid jõllitasin selle filmi kausta oma arvutis ning pealkiri kohe üldse ei tõmmanud seda vaatama. Aga siis eile otsutsain hakata uurima  lähemalt, mis minu kätte sattunu on, ning ohoo...
Austraalia on legendaarne lisaks kängurudele ja aina vähenevatele aborigeenidele veel eriti friikide sarimõrvarite poolest. Selles filmis pannakse muidugi toredalt ülekat, aga vähemalt on sees Austraaliale omane friiklus. Tegemist võiks olla vabalt ühe tiinekaga. Vähemalt filmi esimesed pooltundi, kuni selle hetkeni, kui peategelane end mandist pilve tõmbab ja siis tundmatu tüübi poolt ära varastatakse. See tõmbab kogu loo hoopis teise raami, kus nõrganärvilised teise tuppa peaksid minema. Film harutatakse nii lahti, et sealt tuleb väga palju jubedusi välja, ning kõige jubedam on see, et sellel ei näi lõppu olevat. Ja tänu kõigele sellele hakkasin mina seda vaatama huumorivõtmes... selline kaitserefleks vist.












The Illusionist

Tegemist on filmi, mitte selle sama animega, mida näidati PÖFF'l ja mida kõik näha tahavad.
Peaosas legendaarne Edward Norton, kellel istub turljal politseipealikust Paul Giamatti. Ülimalt hea vastasseis. Selliseid näitlejaid on lihtsalt lust vaadata. Annab filmile nii palju juurde.
Lugu on haarav, mängus on armastus ja kõik need hullud teod, mis sellega kaasneda võivad. Ja kui tegemist on veel illusionisti ja mustkunstnikuga, siis mõelge ise, millisel leveli see trall saavutab ning mis mõõtmed see endas võtab. 










Wednesday, December 8, 2010

How I Ended This Summer

Põhja-Venemaa või Põhja-Siberi karmide oludega tundrates võib ikka mega ilus olla. Filmis näidatud kaadrid ümbruskonnast on lummavad. Need võtted, kus veel kerimine peale pandud on, mõjuvad nagu loodusfilm. Ja kui nende kaunitele kaadritele lisaks veel neid ilmastikuhelisid kuulama hakata, siis kõik see kokku loob ikka päris mõnusa atmosfääri. Tihti olingi akna poole vaatamas, et mis seal väljas nüüd lahti on, torm või midagi. Aga tegelt tuli kõik filmilindilt. Tehtud on head tööd. Kõik, mis vaatamiseks vändati, meeldis.
Lisaks sellele kõigele vähemtähtsale on lugu ka ütlemata reaalne. Tõestus sellest, et russid ikkagi oskavad filmi teha!














Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!

Tuesday, December 7, 2010

Dear Doctor

Läheme oma filmidega tagasi Jaapani ilusatele ja niisketele riisipõldudele, roheliste mägede ja orgude vahele. Ma ei mäleta enam, kas seda filmi näidati Londoni Filmi Festivalil või kaevasin selle mujalt välja, aga olen väga rahul, et seda vaatasin. Oma jagu nalja sai jälle, mis kõige muu kõrval on üks tähtis nüanss iga filmi juures. No vähemalt minu jaoks.
Filmis jälle depressiivne külaelu, lihtsad inimesed, enamjaolt vanurid ning haiged peale kauba. Siin tulebki mängu kõigi armastatud aktiivne ja reibas doktor, kellel noor praktikant kannul. Doktor on tegelikult selles lihtsas külas täitsa Jumala staatuses. Usutakse, et tema puudutus teeb imesid. Kuid... ühel päeval leitakse doktori ametivorm teepervelt, millega rullub lahti jube segane sündmustejada...










 



Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!

Monday, December 6, 2010

Nüüd on PÖFFi kord.

Saigi läbi või? Nojah! Iga aasta jääb see aina lühemaks ja lühemaks. Nüüd, aga, tahan hakata lugema tarkade inimeste lugusid sellest festarist: mis meeldis, mis oli PARIM jne. Aga, mul jäi ikka kõvasid pärleid vaatamata! Miks? Eh, nadi oleks öelda, et ma ei saanud neid torrentitest kätte. Aga tegelikult nii see oli! Pole Eestimaa pinnal juba ammu käinud, seega tuleb sellest osa saada natukene teisi kanaleid pidi.
See, mis ma jõudsin ära vaadata, oli mõistagi hea. Kuid... vahest mitte piisavalt hea.


Vaadatuist parimad:

      Ei ütle, et need kogu PÖFFi parimad olid. Väga palju filme jäi vaatamata, kuigi aega oli kõvasti ja tahtmist veel rohkem. Aga noh, eks siis kunagi vaatan järgi. 

      Vaata ka - PÖFF on kätte jõudnud...


        MOVEMBER - mida head nägi?

        Jah, kasvatasin endale ühe ülikena vuntsi sellel kenal nostalgiakuul, novembrikuul. Aga see on üldse kõige vähem tähtis asi. Tükkmaad tähtsam on hoopis minu jaoks juba teine Mile Stone ehk verstapost ehk vahekokkuvõtte. Heal sõnal mitu sünonüümi. Kuna suruti peale see kuradima PÖFF, et ei julgegi sealseid filme vaatamata jätta (pärast istun veel kaitsepolitseis), siis selle tarbeks tuleb seinale tõmmata eraldi kriips koos kommentaaridega, ekstra PÖFFle. Õnneks sellepeale me praegu ei mõtle, me mõtleme novembrikuu peale. Mis siis oli? Oli see, et halbade-heade filmide tasakaal on paigast ära. Palju filme on nähtud, aga häid filme on palju rohkem. Parimad on toon välja nüüd:





        Ürgmees (pole küll film, vaid lavastus, aga videost nägin küll)




        Big Fish (arvasin vaatavat ühte naistekat, aga oli hoopis väga huvitav ja lõbus film)




        The Visitor (draama huvitavatest lokkulangemistest)




        Bonnie and Clyde (ajaloo seksikamad pangaröövlid)





        See list ei tähenda, et teised filmid halvad olid. Ma ei vaata halbu filme või filme, mis mulle ei meeldi. Ära peab veel tooma District 9, Once Upon a Time in America.

        Püha Tõnu kiusamine (PÖFF)

        Tõsi, polnud seda filmi näinud, sest kui see Solarises jooksis, siis karstin lae alla tuleku kartuses seda vaatama minna ning lisaks sellele mulle see paik väga ei meeldinud. Nüüd, kui see Solaris tühjema poolne on, siis võib seal käia küll.
        Aga see film oli geniaalne. Jällegi, igalt poolt oli kuulda sellest filmist, et tiip ja igav ja pikk ja liiga vaikne ja igast asju veel, aga see oli ikka üks vinge asi küll. Lemmik näitlejad Von Krahli teatrist panid sellele vingusele juba päris kindla punkti. Lisaks need võtteplatsid, no Tallinnas ja Eestis üldse on ikka väga lahedaid paiku ja kohti, mis mõjuvad nii huvitavalt. Muidugi, osad stseenid ei olnud filmitud siiski Eestis, aga ma ikka mõtlen neid stseene, mis Eestis filmitud.
        Siis... kas ma sain sellest filmist aru? Mis seda Tõnu ikkagi vaevas nii pikalt? Mina ei tea. Aga erilist tähelepanu ei pööragi sellele. Minu meelest oli Tõnnil kõik normis ju. Depressiooni ikka langetakse aegajalt ning need sitatsioonid, millesse ta sattus, ainult vürtsitasid selle õnnetu mehe elu. On, mida vanaduses lastelastele rääkida. Kas pole? Igatahes soovitan!




















        TORRETÖRTS
        Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!

        Carlos (PÖFF)

        Film, mis on tükeldatud kolmeks osaks ja kõik osad kokku ligi 5 tundi filmilinti. Ehk siis, see on miniseriaal.
        Lugu Venetsueela äärmuslasest, kes minu arvates oli terrorismi aktidest sõltuvuses. See oli talle justkui hobi, millega ta ka raha teenis. Töötas oma terroristikärjääri ajal ikka väga erinevate maailmavaadetega diktaatorite ning riigijuhtide heaks. Film on pandud kokku uurivajakirjaniku kätte saadud andmetel ning annab ikka väga hea pildi sellest, mis elu need terroristid elasid seitsmekümnendatel, mis mõtete eest võitlesid ning mis see endaga kõik kaasa võis tuua. Me teame, et terrorism on julm mõjutusvahend, kuid linateoses jäi sellest julmusest kohutavalt väheks. Minuni see julmus igatahes ei jõudnud. Ma ei vaadanud juhtivterroristi Carlost halvas valguses tema tegude pärast. Pigem hakkasin talle kaasa elama. Vaevalt, et režisöör seda tahtis. Aga nö seriaali kohta üli hea ikkagi.
        Aga Carlos oli üldiselt bull karakter. Ta oskas olla tõeline härrasmees, õiglane sõdur. Võttis vastu otsuseid kiirelt, vahest ei olnud need küll parimad, kuid ta sai hakkama. Lisaks oli hull naistemees.








         




        Wednesday, December 1, 2010

        Väga värviline vikerkaar ehk Banksy - Exit Through The Gift Shop (PÖFF)

        Harva juhtub nii, et dokumentaale üldse lõpuni vaatan. On häid dokke, absoluudselt, aga tihti see sisu kipub pikapeale igavaks. On pikk ja vägaväga huvitav sissejuhatus, kõik areneb ja veereb tohutul kiirusel, et ei jõua hoomatagi; siis on pikk sisu, kus nagu kuskile midagi ei arene; ning lõpuks lõpetus, mis kestab silmapilgu. Ja kui lõpukaadrid otsas, hakkan tihti paele mõtlema, et üli hea dokk oli, algus oleks võinud kesta kauem. Bänksi on kõva mees, seda teame kõik, aga MBW oli minu jaoks täiesti tundmatu tüüp. Ime ka pole, sest ma ei jaksa käigult nii kiiresti kõike teada saada. Näpunipsuga kuulsaks kunstnikuks ja miljonäriks. Peab ikka eriline tegelane olema küll. Kellest oli film? Kas stentslikunstist või filmitegijast endast või hoopis esmapilgul tühikargajast MBW? Kõigest sellest vist. Ja oligi hea, et kõigest sellest, sest see nüanss tegigi doki nii hästi vaadatavaks. Ei jõudnud kordagi peadki sügada, kui uus värviline pilt ette pandi. Peab nägema! Laiendab silmaringigi. Soovitan!























         



        Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!