Black Death

 

Mõõgafilmide fänn suuresti pole, kuid vaatamata sellele võtsin selle Hiinast mööda siiditeed rottidega rännanud jubedast haigusest filmi ette. Film polnud otseselt haigusest endast, kuid teoses nägi katku surnud inimesi tänavatel kobrutamas kui ka haiguse käes vaevlevaid inimesi rohkesti. Selles suhtes andis film säärase vaikse haigerohelise atmosfääri mõnusalt edasi. Katk polnud kuigi lõbus, nii mõnedki "nõiad" ja kaevude mürgitajad said selles teoses otsa. Kino ise pajatab loo timukate rännakust haigusest rusutud maal kuskile nekromantserit kinni püüdma. Ja nende teejuhiks on üksik munk, kes ise on teel oma eide juurde. Teepeal tuleb ette seiklusi, viimane seiklus on eriti karm, mis lõppeb küllaltki kurvalt palgasõdurite jaoks.
Tito vaatas filmi tähelepanelikumalt kui mina.

You Kill Me

Viimasel ajal vaadatuist naljafilmist üks parim neist ameerika russidest, kes elatist teenivad kergelt öeldes kuritegevusega. Õigemini on peategelaseks vene maffia juurest alkoholismi tõttu San Franciscosse "puhkusele" saadetud tiblast, kes end kokku üritab võtta ning seal ka armastatu leiab. Ehk armastus kergelt motiveerib teda ka paremaks inimeseks hakkama. San Francisco on täitsa cool linn ning mehe uuteks sõpradeks saavad kulid AA-miitingult. Aga see venelane oli väga naljakas tegelane, kui ta nö paranes, hakkas ta ka rohkem nalja viskama. Nagu juba mainitud, see üks väheseid vaadatavaid komöödiaid. Soovitan.

L'illusionniste

Väga kaua oodatud multifilm, mille siis lõppudelõpuks kätte sain ning kohe ka vaatamise alla kuulus. Ammusel ajal ühe miimi kirjutatud lugu mustkunstnikust, kes Prantsusmaalt Šotimaale reisis, sealses isoleeritud maakonnas mõned etendused andis. Tal õnnestus üks maaplika ära veenda, et ta on tõeline maag. Siit ei saa algus mitte romantika, vaid lihtsalt kerge sõprus. Kerget ja sooja huumorit täis teos, mõnusalt rahuliku themesongiga, visuaalselt samuti ilus. Igatahes soovitan.

BLACK'n BALKAN'n WHITE MOVIE NIGHT vol 5

What's Eating Gilbert Grape

Leonardo DiCabrio väga tugevs rolliesituses. Mulle sümpatiseerib ta üldse rohkem filmides, kus ta veel noor poisike oli ( This Boy's Life, The Baseball Diaries), nüüd siis see, neist kõige varem vändatud kino, kus ta hälvikut mängib. Super! Rolli sisseelamise mõttes pidi Leo mõned päevad vaimselthaigete teismelistega koos viibima ning neid matkima õppima. Aga ta ei ole muide üldse peategelane ega midagi, kuid osa eest oleks ta auhinna ikkagi saanud. Endiselt ei saa me ümber depressiivsest Ameerika väikelinnast Texases, kust sõidab läbi karavaniderong. Üks karavan, milles sõidab kaasa üks tiinekas, jääb sinna katkise automootori pärast pikemaks ajaks. Nüüd siit algab pisikene armastuslugu hävliku suurema venna ja karavanipliksi vahel. Üldiselt sealne elu on üsnagi vaikne. Väga naljakas seik oli sealse uue burksiputka avamine, mis oli säärase suure kella otsa riputatud, et kogu maakond kohal oli. Üldiselt oli filmis kurbusekuma rohkem kui rõõmu, kuigi lõbunäljas maakaid seal pealtnäha ka nüüd ei olnud. Vot nii rusub sealne vaikus. Soovitan!

Rubber

Pealkirja ja posteri järgi otsustades võiks tegemist olla ühe suhteliselt mõttetu filmiga. Väga paljud kriitikud on leidnud, et nii see on ka. Kuid kui mina selle läbi vaatasin, siis jäi küll ila tilkuma, sest koomiline kui ka lihtsalt väga eriline lugu haaras kaasa. Mis siis õieti toimub? Elu on siisse puhutud kõige igapäevaselt igavaimale asjale nagu autorehv, nimeks tol Robert. Ja Robert avastab endale lisaks ringi veeremisvõimele veel miski võime. Ja pahandused Ameerika depressiivses väikelinnas algavad. Teos peaks olema õuguskomöödia või midagi sinna poole. Eks ta omajagu õudne ole ka, kuid koomilised, absurdsed ja veidrad stseenid nullivad selle võikuse kõik ära. Ehk oleks paremast helikettamängustki piisanud. Kuid kes pole ammu midagi imelikku liikuvpildil näinud, siis sellel ma soovitan küll pilk peale panna.

Megamind

Otsustasin hilisõhtul enne magama minekut turgutada natukene oma lapsemeelt, võtsin ette multifilmi eriti suure ja sinise peaga mehest, kes on jube-jube halb tegelane, samal ajal, et film tasakaalu viia, on jube-jube hea tegelane ka sisse toodud. Enam-vähem säärane Power Puff Girlsi stsenaarium Mojo-Jojo peksa saamise osas, kuid sisse tuleb täiesti uus nüanss: halb saab võitu ning ta hakka ise heaks ja saab kõik andeks. Vapustavalt lõbus värk.

Hardware

Apokalüptika mõjub kõige paremini siis, kui see massiivsete stseenidega sisse imeb ja loob atmosfääri, mis judinad peale toob (The Road, The Book of Eli, Children of Men, A Boy and His Dog, Waterworld). Raudvara algus oli lootust andev, sest stseen säärases ohtlikult radioaktiivses maailmas juba hakkas looma säärast mõnusat tuttavat olustikku, milles värvid tuunitud hirmuäratavalt punaseks. Tühjuses tatsab ringi räbalates nomaad-seikleja, kes leiab liiva seest küborgi pea, mis hiljem hakkab jubedalt pahandust korraldama. Pea võtab sõn otses mõttes jalad alla. Hirmsasti janunen selliste filmide järele, mis vaatab sügavamale tsivilisatsioonipõrgusse, kus inimeste elukvaliteedis on toimunud kohutav taandareng ning kehtivad tšungliseadused. Nii enamvähem on ka selles kinos, milles paistab laineid löövat vana aegunud arvutitehnika, industrialiseerumine, räpasus, inimelul pole kaalu. Kahtlaseks, kuid siiski vaadatavaks hakkab muutuma siis, kui küborg täiuslikuks saab, kuid grupp inimesi sellest siiski võitluses üle on.

Gulliver's Travels

Gulliveri reiside eriti nilbe versioon, milles staarmuinasjutu tegelaseks on minu peaaegu kõigi aegade lemmik Jack Black. Miks ma nii ütlesin... minu lemmik? Tegelikult kui ma nüüd ausalt ära ütlen, siis mulle meeldib Ben Stiller ka. Aga Jack Black oli väga lahe Tenasious D, Nacho Libre üritustes, samuti proovis ta vähe tõsisema friigi rolli Be Kind Rewind's, mida peaks veelgi vaatama. Nüüd siis see mõttetu linateos, mis ei erine Crazy Moviest ja mingitest nilbetest Palja Relva kui ka Will Ferreli üliedukatest katsetustest. Jah... Gulliveri reisides ma isegi naersin paaril-kolmel korral. Film muidu on sitt, siin polegi midagi lisada. Mina ei tea... teistkordselt ei vaataks. Kui filmist peaks kirjutama Ninjarobot, siis kardan, et ta kirjutaks sellest ülimalt mõnusa mulli kokku, aga mina ei oska. Kuhu ta üldse kadunud on, ah?

The Day The Earth Stood Still

Korterikaaslane keksis ringi filmiga, mis pärineb 2008. aastast ja visuaalsed efektid pidavat olema jahmatama panevad, Keanu Reeves olevat säärast aktsõnit korraldanud ning Maailm saab filmi käigus täitsa otsa. Aga see kõik on remake minu vaadatud vanale linateosele, mis loo poolepealt nii kaugele ei lähe kui remake. Vastupidi, lõppeb nagu noaga lõigatult. Filmi lõppu polnud justkui veel nähagi, aga vaatamata sellele lõppes ära. See uus tükk justkui oleks olnud hädavajalik. Nüüd kõlgutangi pead: vaadata uuem ära või mitte? Ma ei oska sellest filmist väga midagi harvata. Filmi teema on iseenesest väga hea, kuid lugu anti edasi natukene lahjalt. Ma ei elanud sellesse üldse sisse, pealegi lõpp oli nagu see oli. Mis lugu on siis? Maale maandub tundmatu lendav taldrik, kust seest kargab välja kiivriga humanoid ja temaga kaasas on robot. Humanoidil on ülesandeks teavitada inimkonda millestki kohutavast, seejuures ei huvita teda mingisugused inimeste väikesed mõttetud tülid ja probleemid (käimas on külma sõja pingelised aastad). Kõikide rahvuste juhid tuleb kutsuda kokku ühe laua äärde ning info tuleb teha korraga teatavaks. Nojah. Vahepeal kujunevad sündmused inimkonna ja ufonaudi vahel väga keeruliseks, seega ei kuku kõik välja nii nagu plaanitud.