Teen siis väikese külalisettekande härra Gendri blogis ja avaldan oma tagasihoidliku arvamuse ülalnimetatud filmi kohta.
Esimene asi, mis mulle sellise kohaga nagu Serbia meenub on sõjaõudused. Kuid, hold your horses, sõjaõudused Serbian Filmi kõrval on nagu Harry Potter Sõrmuste Isanda kollide kõrval.
Filmi süžee on ülesse ehitatud ühe Serbia pornofilmiveterani kannatustele, kes kistakse tõeliselt räigesse võitlusesse, mis lõpuks kujuneb võitluseks tema enda elu nimel. Nimelt pakutakse talle veel võimalust teha üks viimane porno blockbuster movie, mille tuluga annaks tal ja tema perekonnal pikemat aega mõnusalt elada. Hea töö juures on aga catch selles et film ei ole tavaline porno vaid tõeline kunst. Vähemalt režissööri arvates on tegemist kunstiga. Samuti ei toimu film kuskil võtteplatsil vaid niiöelda päris elus ning suhteliselt spontaansete episoodide kaupa. Kuid juba esimesel reality porno võtteplatsil hakkab härra vaikselt matsu jagama, et midagi on mäda ning et ilmselt ei saa olema lihtne tema tööpäev, kui talle minetti tegeva naise tütar tegevust pealt vaatab. Lühidalt öeldes on filmi lugu selline, et nö tõeline kunstifilm, milles teda mängima kutsutakse/sunnitakse osutub tegelikult snuff kategooria filmiks ning pornoveteranil sellest pääsu pole muud moodi kui ainult kaasa mängida. Lõppeb see komejant tema ja ta pere surmaga. Kõige kohutavam on loo juures see, et inimene lihtsalt viiakse sellise piirini, kus ta tunneb ennast nii rõvedalt, et ta tapab enda ja kõik sellega seonduva, sest ainus pääsetee ja leevendus läbielamiste taagast on surm.
Võikustest rääkides on tütre pealt vaatamine aga alles jubeduste algus, mis terve filmi jooksul väga võimsalt võikamaks kerivad kulmineerudes filmi lõpus tõeliselt värdjaliku stseeniga mille peale kogu auditoorium karjus põhimõtteliselt. Ühesõnaga väga palju on filmis mängitud selle peale et kõik oleks võigas ja tõesti, seda on tehtud nii suurepäraselt, et ma kahtlen filmi režissööri vaimses tervises. Aga samas peab nentima, et see võikus on mingil tasandil isegi hea, sest tõesti, nii palju ma pole ammu ühelegi filmile emotsionaalselt kaasa elanud. Seda ilget tunnet mida see film minusse tekitas on siiamaani tunda. Ja kui nii aktiivselt millelegi kaasa elada, siis ilmselt on tegemist hea kraamiga.
Ühesõnaga, kes vähegi okset tagasi suudab hoida, sellele soovitan filmi vaadata, sest peale seda tundub kogu muu maailm ühe ilusa ja suure lillena, mida tahaks tugevasti kallistada et ta nii hea ja ilus on.
Treiler ka siis:
Kurat, täiesti pädev post. Lööb pooltele Gendri omadele silma ette.
ReplyDeletePooltele? Ainult?
ReplyDeleteKuule, sul on ka häid, kui sa vietnamis tsillimisest räägid või midagi.
ReplyDeleteehk siis ma sellest lutsutamise ja seejärel varvaste vahele törtsutamise motiivist täpselt aru ei saa, aga muidu päris loetav blogi.
ReplyDeleteTito ei soovitanud mulle rohkem sõjafilmisid. Muidu törtsutaks neid küll ja küll.
ReplyDelete