Monday, October 25, 2010

Apocalypse Now

Võtke mul pea maha, aga mulle ühaenam ja enam meeldivad filmid Vietnamisõjast. Seal võis olla jube kuumus, niiskus ja lõputuva näivad vihmasajud, aga narkootikumid, Jack Daniels ja kõik sellega seonduv olid kindlalt omal kohal!
Filmi kohta natukene tausta lugedes selgus, et kõika, mida vaatamiseks üles filmiti, siiski ei näidatud, sest ekstreemsed ilmaolud rikkusid filmilindid ära. Kahju! Film oli pikk, aga oleks võinud veel pikem olla, sest see oli hea. MNC Broz Tito - tänud sulle hea filmisoovituse eest, aga endiselt olen mina seal üks sõdur, kes on mundrikäised ära tõmmanud, mingid kiskjahambad kaelariputanud ja kimub läbi püssitoru manti!











 


Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!

11 comments:

  1. Njah..."Deerhunter" on veel väga kõva Nam-i film, mida ma ennem unustasin mainida.
    "I was born in fourth July"(vms.) oli veel üks mis meeldis, ehkki lahingulöömist oli seal suht vähe.
    "We were Mel Gibsons-i" võid rahumeeli vaatamata jätta, sest ehkki "lahingu" kaootilisus on seal üsna hästi välja toodud on tegemist siiski Gibsoni tehtud(oli vist...) filmiga ning nagu ikka on seal kõik võllid jõhkralt üle keeratud ja otseloomulikult vales suunas.

    Mingil saidil kiideti veel "Hamburger Hill-i". Endal küll kahjuks ette ei löö mis kinoga tegu, ehkki enda teada olen kõik top-warmovied ära vaatanud, nii-et pikemalt sel teemal ei kommentaari.

    ReplyDelete
  2. Born on Fourth July oli film, kus nussiti Tom Cruisi aju ikka päris korralikult ära.

    ReplyDelete
  3. "aga endiselt olen mina seal üks sõdur, kes on mundrikäised ära tõmmanud, mingid kiskjahambad kaelariputanud ja kimub läbi püssitoru manti!"

    Ooda, sa räägid ikka sõjast või Woodstockist ?

    ReplyDelete
  4. Mingi uus LARP ma arvan...peaks Ouve käest järgi küsima.

    ReplyDelete
  5. Metsavana! Ära teeskle, et sa aru ei saa, millest ma räägin. Ja kui ei saagi, siis vaata filmi.

    ReplyDelete
  6. öö ma saan suurepäraselt aru. Loodan, et sa Covington Cross nimelist sarja ei näe, tahaksid kindlapeale elada seejärel keskajal.

    ReplyDelete
  7. Fantaasiafilmid ka välistatud muidu tulevad avaldused stiilis: Endiselt olen mina seal keskajas talupoeg, kes peksab musti maage, õpib scrollidest uusi spelle ning lebab murul ja joob manapotte.

    ReplyDelete
  8. Yess! Metsavana! Panid ära! Superlahe. Räägi, mis tunne on?

    ReplyDelete
  9. Tunne on, et ega sellest suurt kasu polnud..

    ReplyDelete
  10. Päss, Päss, Päss - point ei ole mitte selles, et keegi tahaks elada filmimaailmas (mida sa ise Silent Hunterit mängides tunned ?) vaid selles, et herr Gendri ei teadvusta endale eriti, et mis loom see Vietnami sõda oli.
    Tegemist siis väga vastikut tüüpi sõjaga ameeriklaste jaoks ülivastikutes tingimustes.
    Esiteks : kliima - rohkem kui väga ebameeldiv e. jänki jaoks talumatu ning ebatervilik, et mitte öelda suht tappev.
    Teiseks : kohalik fauna - haigusi levitavad sitikad ja X -faktor vietnamlased + kuripaha Vietcong.
    Kolmandaks: Point e. Patriotis - teisel pool maakera??? Sõdurid ei saanud sellest varsti peale Vietnami jõudmist enam aru ja kodune avalikkkus ei tahtnud aru saada. Tulemusena riputati kojunaasnud sõduritele siseruumides medaleid kaela, aga väljas loobiti tomatitega ja sõimati lastetapjateks.
    Neljandaks: Dilemmad, näitena: Inimliku kaastunde mahasurumine, ehk siis kui sa näed külas haavatud last, siis sa ei saa talle valuvaigisteid anda, ega isegi mitte sidet ümber siduda, kuna sa tead, et öösel tulevad Vietcongid ja löövad temal ja ta perkeonnal selle eest pea maha.
    Tulemusena siis depressioon, stress, masendus ja sellest tulenevad paanikahood, ärevushood, enesetapu(katse)d, nii hiljem kui kohapeal viibinute seas.
    Viiendaks: Nähtamatu vaenlane, hoolimata filmides nähtust ei olnud vietnamist mitte mingeid algelisigi rindejooni. Ühel hetkel olid lihtsalt vaenlased su ees, küljel, seljataga või ümber ning teisel hetkel olid nad kadun'd ja sa võisid sõprade laibad kokku korjata.
    Vahepeal lõbustasid sind veel snaiprid, suvalised miinipidujarünnakud ning lademetes jalaväemiine. "Rahumeelsed elanikud" hoidsid selle poole kes lähemal oli, aga kui oli valikuvõimalus, siis üldjuhul Vietcongi mitte US ARMY poole. Seega ei saanud sa kunagi kindel olla näiteks, et sõbralik "hea vietnamalne" sind lubatu asemel miiniväljale või vaenlase varitsusse ei juhata.

    Kui mu mälu mind ei peta siis viibis kesmine ameerika sõdur Vietnamis ca 10 korda rohkem tunde lahinguolukorras/valmiduses, kui II maailmasõjas.
    II maailmasõda oli paraku ka umbes 10 korda "kergem" sõda kui Nam, sest seal sa teadsid vähemalt, et kuidas käituda ning kes on sinu poolt ja kes mitte. Ümbruskond oli kodusem ja inimesed käitusid enam-vähem samade harjumuste/seaduste/käituminormide järgi mis kodumaal. Vietnamis oli aga kõik ümbritsev tundmatu ja sinu vastu.

    ReplyDelete
  11. Mõistlik jutt. Väga mõistlik jutt. Eeluurimustöö selle sõja kohta on mul tegelikult ka tegemata. Kõike ei jõua lihtsalt. Pole selline relvafänn ja sõjahull samuti, see teema järelikult ei huvita mind niipalju. Aga paljut, mida välja tõid, teadsin juba.
    Metsavana! Aga sul see RPG-mõtlemine ikka töötab paremini kui mul. Kas sa millegi originaalsemaga muidu ei oskanud lagedale tulla? Need võlurid ja manapotid olid just nagu võetud juba kellegi poolt. Pinguta veel veits!

    ReplyDelete