Bondiseeriast, Johnny Englishist või isegi Maxwell Smartist ei kuma kusaltki spioonimaailma tegelikke telgitaguseid. Kuid antud filmis tuuakse vaatajateni rohkemgi kui küll seda esmapilgul tõelist spiooni hingeelu. Ja võibolla enam ei olegi spioonid nii vinged akrobaatika ja imevidinatega varustatud pintsaklipslased, vaid hoopis raporteid kirjutavad kõrgemate riigiamentike kahuriliha, kes koodi jälgivad ning asju õigesse suunda juhivad selles õrnas ülitundlikus maailmas, mis pisimagi nuhipaljastuse korral sõjaolukorra tekitada võib. Tegelikult pajatab film spioonitööst ja -klatšist ühepalju, karjääriredelil ellujäämisest. Ja Inglise spetsorganisioon mädaneb seest poolt korralikult, nagu ikka sedasorti maailmas, kus käib konstantne ülehüppamine ja topeltagent on normaalne nähtus. Pikemat sorti vaatamine, millele tagasi ei mõtle, kuid vaatamisehetkel oli ülilahe.
Lohisevate pealkirjadega filmidel on arvatavasti mingi needus. Kui tahta filmi mainida sõbrale, siis lihtsam ja kiirem on pajatada sisust kui öelda välja pealkiri.
Lohisevate pealkirjadega filmidel on arvatavasti mingi needus. Kui tahta filmi mainida sõbrale, siis lihtsam ja kiirem on pajatada sisust kui öelda välja pealkiri.
ReplyDelete