Laupäevase raske enesetunde peale mõtlemisest ja kassiahastusest on väga kerge lahti saada, kui panna mängima üks säärane tobedus, mille ma koos sõbraga pohmelliolukorras ära vaatasin. Pärast kõva naermist ning nende Jackassi tegelaste nilbuste järjest läbi vaatamist on hulka parem enesetunne, justkui värskem olla kohe. Ühesõnaga... kõva-asi-sita-enesetunde-peletaiseks. Mis ma kogu filmi kohta ütleks, et tegelikult kõigist nendest täispikkadest Jackassidest oli see arvatavasti nõrgim. Algus oli hea, kuid ühel hetkel läks naljade venitamiseks, igavaks. Kuid lõpus oli veel paar seika, mis rajale tagasi tõi ning ega ausaltöeldes, kui pohmelli poleks olnud, poleks viitsinud küll seda vahtida... lõpuni. Kergelt ära leierdatud ja vana asi on see nagunii, seega... lamp. Oleks vaid 3D's seda vaadand, oleks vingem vaatamine olnud. Oli näha, et selle uue värgi peale oldi kõvasti rõhku pandud.
No comments:
Post a Comment