Stake Land

Enim tuletas see katastroofiline apokalüptika teeloleku vampiirifilm mulle meelde seriaali Walking Dead. Antud teostes on liikuma sunnitud laibad äärmiselt sarnased. Ühes on vampiirid, teises aga zombid. Võib need nimetused rahumeeli segi ajada, midagi sellest ei juhtu, filmi saab kenasti lõpuni vaadata. Siinkohal tekib ka küsimus, kuhu jäid küüslaaugu paunad, kirikuristid, pühavesi ja kõik seesugune, mis ajab vereimejad pöördesse. Samuti ei lennanud ühtegi nahkhiirt mööda... nii naljamõttes.
Olgu, pole viga. Teos ise saab olema ja on ehmatusõudukatest meeldejäävaim ja huvitavaim, minu jaoks. Võlus ka apokalüptika suuresti. Üheks suureks plussiks on see, et juba filmi alguses pandi film rulluma, lugu käima, vampiirid lendama ja tapma. Alguspooltund osutus nii intensiivseks, et piffgi käis vahepeal teises toas hinge tõmbamas ning edasist vaatamist kaalumas. Vot nii õudne on see. Mida enam lõpupoole, seda aeglasemaks film jäi. Tõmbas tuurid maha, nagu öeldakse. Film jäi nii vaikseks, et tšikk jäi sootuks magama. Kino üldmuljet see aeglus ei sega, väärt vaatamine sellegipoolest.