The Artist

Ei juhtu just tihti, kui on võimalus põigata läbi Tallinna hästivarustatud kinovõrgust. Jumal tänatud, et seda ei juhtu tihti, sest ühel hektel võib juhtuda nii, et midagi head seal vaadata ei oleks. Loetud hetked tagasi astusin kinost välja kerge naerupisar silmis, sest just Artist oli see, kes selle minu silmast väga loominguliselt välja oskas pigistada. Film võib olla esimestel minutitel kohati üllatav, sest kõlama pidanud helid olid nulli keeratud ja orkestrile oli antud ülesanne terve filmi vältel muusikat mängida. See oli justkui vanasti, kui filmitegijad otsustasid kõnet filmilindilt üldse välja jätta. Kuid muusika oli näitlejate miimikaga nii hästi kokku pandud ning see võimendas olustikku päris tugevalt üle, ka aitas korralikult sisse elada. Direktor paistab olevat vanakooli produktsiooni peale spetsialiseerunud olevat. Linateost oleks võinud photoshopis natukene veel töödelda karedamaks, sest pilt jäi liiga siledaks, millega ära ei peta, on aru saada filmi uudsuses. Olgu öeldud, et pole eelnevalt ühtegi tummfilmi otsast lõpuni vaadanud, ning see mida nägin Artises, oli korralik näitetükk ekraanil! Mulle väga meeldis.