Kaadrid on rajud. See, kuidas Gaspar Noe oma hundisilmaga operaatorid tööle pannud on, on uskumatu. Aga kaadrid on üks suur kunst ja vaatamisväärsus ise. Kujutage ette, et kaamera lendab mööda tänavaid, hoides ikka fookust ja kaadrit; nüüd lisa veel sinna sisse igasuguseid värvilisi tänavareklaame, veel värvilisemaid baarisilte, muidu väga värvilisi tulukesi jne. Ja kui veel blurritatakse natukene, siis saabki kokku ühe psühedeelse värgi. Minu meeled küll ergastusid seda vaadates. Friiki pleiss, Tokyo on tegevuskohaks. Gaspar Noe, vana happepeer, kas ta oleks seda kõike suutnud, kui psühotroopseid aineid olemas poleks? Teatavasti veel enne võtteid käis ta kuskil Ladina-Ameerikas mingeid erilisi, ka mulle tundmatuid ained tegemas, et seda õiget inspiratsiooni ammutada. Kõik selle lõpptulemuse jaoks. No super tulemus. Aga kaameratöö, värvid ja narko mängib siin ainut osa rollist. Filmis sees on jälle minu lemmikvärk - ajas edasi-tagasi hüpped, kollid, veri, rõvedad pellerid, paljad naised, discotecad, stripibaarid, narkodiilerid jne. Lisaks sellele üks eriline suhtevärk ka. Suhtevärk pole normaalne mehe ja naise vaheline armastus, vaid liiga diibiks kulgenud õe-vennaarmastus. Noo... õudne.
Igatahes. Kui vaatama hakkate, soovitan vaimu valmis panna!
Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!
leidsin! :D
ReplyDelete