El Mariachi

Eh, ega Rootsiga ei olnud mul rongisõidud sõidetud. Taanis tuli edasi sõita, seekord pimedas ja märksa ebamugavamas istmes. Magamisest ei tulnud suurt midagi välja ning kuna film oli kohe kaustast avada, siis mis siin enam mõelda!
El Mariachi on järjekordne Rodriguez, väga retrotelefonidega (nii laua- kui ka mobiiltelefonid), märksa vanem linateos kui 4 Tuba. A hoopis teine lugu ka depressiivsetest Mehhiko väikelinnadest karm gängielu ja korruptsioon karmis kliimas vürtsitamas kõike seda eksootikat. Mis me El Mariachist, meie põhikulist teame? Tema vana-vana-vanaisa oli kidraäss, vana-vanaisa samuti, tema vanaisa ja isa käisid mööda peretraditsioone, samuti tahab hirmsat moodi jätkata ka ta ise. Mängida oskab, aga ehk siis pole taipu kuskil tööd saada. Rändabki siis ringi kuni satub armsasse väiksesse linna, kohtub kauni baaridaamiga ja hakkaki  lõbustama rahvast, eelkõige kaunitari oma vapustava kitarri ja eriti peene poisihäälega. Aga ega tal siis kerge kohe ei ole. Kuulujutud teatavasti haisevad ja panevad ka tema haisema. Ja et nendest lahti saada, võtab kidraääs ikka radikaalsed meetmed kasutusele. Ja võtted on eritimacholikud. Terve filmi teise poole peab tüüp rinda pistma räigete mehhikojõmmidega. Arvate, et ta on teinud kohalikud jõmmid armukadedaks, või? Ei ole. Ehk tuleb see sellest, et tüüp joob baaris õlu asemel hoopis karastusjooki, mitte Carona Extrat nagu teisid poisid. Siit hakkab peale üks lõputu kiusamine. Aga ükskord saab õiglus jalule seatud!
Miski vaevab veel tema pead. Miski läbielamine. Hirmsusvingeid õudusunenägusid näeb ta küll. Üks poiss mängib tal seal palli koguaeg.
Väga palju saab siin paralleele tõmmata Desperadoga. See võiks ehk olla isegi El Ma(ria)chole paroodiafilmiks. Juba see, et Banderas ka mingile mehhiko tänavaklutile hakkab näpuharjutusülesandeid andma. Tegelikult on Desperado Mariachi 2.

TORREPAUK
Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!