Rise of the Planet of the Apes

Ühte ahvide ülestõusu me juba teame, mis toimus ahvide poolt, kes inimeste heaks orjatööd tegid. Väga põnev. Nüüd toimus järgmine ülestõus, mis ei ole eelmise ülestõusuga absoluudselt kuidagi seotud. Samuti ei ole viimane linalugu eelmise remake. Räägitakse, et film on algus omaette seeriaks. Jääme siis ootama.
Ahvideks ei olnud seekord inimesed kostüümides, vaid olid arvuti poolt kokku kirjutatud ilusad karvapallid, kes paratamatult meenutasid nüüd ahve igatepidi, iga nurga alt. See oli üks suur pluss uue ahvifilmi puhul, mis andis kinoloole ikka  reaalsemalt tajutava tunde. Aga silma häiris ka miskit. Vallutusstseen, kus ahvid hordina linnapoole tormavad. Ise mõtlesin, et San Franciscos pole pooltki nii palju neid, kui seal äkki mäe peal jooksis. Kes filmi näinud, saavad aru küll, mida mõtlen. Õnneks see viga ei nulli filmi teps-mitte ära, lihtsalt üks tähelepanek.

The Cottage

Mulle meeldivad õuduskomöödiad, milles on korralikult rõvedusi, tapmist ja rippimist, ning mille käigus ei saa naeru pidama. The Cottage just seda sorti on, mida vaadata seltskonnaga. Pole vaja end panna valmis tund-ja-pool kestvaks judinaid tekitavaks inglise hillibillimõrvamiseks, sest olukorrad muudavad loo päris rõõmsaks. Lõppude lõpuks ei tunne kellelegi kaasa.

Gone in 60 Seconds

Kui mäletame filmi Bullitt, kus päris kõva ports minuteid võis lihtsalt kummide krigisemise ja vilina alla panna, siis selles seitsmekümendate hittfilmis juhtub see jälle. Remake Nicolas Cagega on ikka tase kuid käesolevfilm meenutab rohkem Vanishing Pointi. mis vingetest autovargustest kaugele jääb. Värvid olid täpselt selle toonivõrra lahjemad, mis selles filmist hea oleks teinud, aga maha ka ei oska teha. Mingi tera seal siiski oli, mille tõttu lõppu ka nägin.

Drive

Kuangi oli selline mäng nagu Driver, mida sai oksendamiseni taotud. Ja filmi Drive algusminutid meenutasid kohe vägagi mängu põhitegevust. See meeldis mulle. Kuid kuskil maal filmi vaadates, kui ekraan tükkaega juba vaikne ja rahulik oli olnud, sain aru, et film ei pürgi tüüpiliseks äktsionist pakatavaks klaasikillu klirina saatel verd pritsivaks märulifilmiks. Oma jagu muuve siiski oli, kuid põhiolemus jäi siiski tõsiseks, inimsuhteid väärtustavaks linalooks. Lugu ei hiilanud küll keerukusega, kuid lihtsaks see ka ei jäänud. Parajalt hoomatav lugu, mille vältel teeb kaksikelu elav Gosling läbi parajalt eluohtliku ja põneva seikluse. Kuna tegevustesse oli sisse segatud naabripliks, siis pidi see talle kõvasti hoogu andma. Mõnus hilisõhtune film!

Paranormal Activity 3

Supernaturaalne film, mis nägi päevavalgust esimest korda kinodes võibolla kümme päeva tagasi. Veel enne ööd mõtlesin selle ära näha, et tuulisesse sügisesse natukene süngust ja tumedamaid tooni anda... ni fiilingumõttes.
Tuleb tunnistada, et see lihtne käsikaamera effekt on päris äge, mis loob ka mingisuguse imeliku fiilingu kogu filmi ümber, teeb vaataja jaoks reaalsemaks. Lihtsuses peitub jõud. Filmis ei ole punnitatud, võltse kohti, mis jätavad odava varjundi, seega võiks ka näitlejatele plussiga lajatada. Pold enne kolmandat osa esimest-teist osa näinud ning vaatasin selle pärast järgi. No kui esimene osa oli teie jaoks õudne, siis kolmandat osa võibolla ei kannatagi ära. Asi ei olegi nende ehmatuskohades või nende rohkuses, kuid see ebanormaalne aktiivsus läheb ikkagi kaugemale ning juhtub jubedamaid asju, mis paneb nina krimpsus pead ära pöörama. Tumedad toonid tulid jõle kähku ning aina süngemaks läks.
See on film, mis kõditab igat üht.

Black'n Color'n White Movie Night vol 7

Dogtooth

Päris juulikuu alguses juba käisin Roskilde Festivalil, kus lisaks mitmele muusikalavale on keset 130 000 inimese telkimis-, sittamis- ja alko-narkomöllu püsti pandud ka hiiglaslik pavilion kõige kinoga. Selleaastane kinovalik jäi ütlemata mõttetuks, kuid sellegi poolest vaatasin peredraama(või tragöödia?) Kreekast. Peremudel oli igati konservatiivne: karm isa, sõna kuulav ema ja pealt näha heade kommetega hästi kasvatatud lapsed. Kuid kui sügavamale pere hinge näidatakse, tekib sees jälk tunne. Spekulatsioonidele ja fantaasiale voli andes mõtlesin välja ka põhjused, miks antud perekond nii toimis ning kohati muutus filmi sisu ka väga koomiliseks. Üldpilt jäi siiski rõvedaks.

Lords of Dogtown

No nii, noored rulatajad, võtke tillid püksist välja, siit tuleb midagi just teile. Lugu teismelistest, kelle elu näib olevat surf. Surfata ei saa siis, kui oled asfaldil. Siin tuleb mängu rula. Aastad olid siis varased seitsmekümnendad ning kamp poisse teevad rulatamises revolutsiooni. Filmist käib läbi justkui boonusena nii mõnigi legendaarne rulataja klassikalise roki taustal. Heath Ledger paneb hästi. Muud siit filmist ei leia. Oma mälust mäletan, et kui film välja tuli, lõi see laineid. Ise nägin seda esimest korda alles nüüd ja sellest täiesti piisas. Üldiselt vaatatav.

Stake Land

Enim tuletas see katastroofiline apokalüptika teeloleku vampiirifilm mulle meelde seriaali Walking Dead. Antud teostes on liikuma sunnitud laibad äärmiselt sarnased. Ühes on vampiirid, teises aga zombid. Võib need nimetused rahumeeli segi ajada, midagi sellest ei juhtu, filmi saab kenasti lõpuni vaadata. Siinkohal tekib ka küsimus, kuhu jäid küüslaaugu paunad, kirikuristid, pühavesi ja kõik seesugune, mis ajab vereimejad pöördesse. Samuti ei lennanud ühtegi nahkhiirt mööda... nii naljamõttes.
Olgu, pole viga. Teos ise saab olema ja on ehmatusõudukatest meeldejäävaim ja huvitavaim, minu jaoks. Võlus ka apokalüptika suuresti. Üheks suureks plussiks on see, et juba filmi alguses pandi film rulluma, lugu käima, vampiirid lendama ja tapma. Alguspooltund osutus nii intensiivseks, et piffgi käis vahepeal teises toas hinge tõmbamas ning edasist vaatamist kaalumas. Vot nii õudne on see. Mida enam lõpupoole, seda aeglasemaks film jäi. Tõmbas tuurid maha, nagu öeldakse. Film jäi nii vaikseks, et tšikk jäi sootuks magama. Kino üldmuljet see aeglus ei sega, väärt vaatamine sellegipoolest.

Monster House

Jäi silma selline õudusi täis judinaid tekitav animatsioon, kus lapspeategelased naabrimehe maja poolt ära süüakse ning pärast mõningasi seiklusi sealt sirge seljaga välja jalutavad. Teistsugust stsenaariumi olekski raske ette kujutada; eriti veel siis, kui tegemist on lastele mõeldud teosega. Tüüpiline.

Jackass 3.5

Kas siin kohal on üldse vaja midagi lisada? Jackass nagu Jackass ikka, kuid see .5 seal juures peaks vist tähendama mingisugust lisamaterjali, mis ei mahtunud 3Dsse. See lisamaterjal suures osas on tegelikult meisterretside jutuajamised intervjueeritava rollis kui ka paar trikki. Üldiselt jättis kesise mulje, mida vaatama ei tormaks. Film pidi algselt tagama mõnusa lõunapooliku, kuniks vihm õues alla ära sajab, kuid täitrolli see ikka ei täitnud. Ikka kippusin ekraani väikseks tegema ja hoopis leidsin end semulast sotsiaalset elu nautimast. Mõttetu.

Super

Hakkasin vaatama ning mitte just tähelepanelikult. Pigem kuulasin ja vaatasin ühe silma-kõrvaga. IMDb skoor ja minu hinnang filmile ei käi just käsikäes. See oli üks ülgemöga, mille lugu hakkab lahti kooruma, kui mees naise kaotab ning seejärel superkangelasena linna peal ebanormaalselt kuritegevusega võitlema hakkab. Kindlasti olen selles mõttes vähemuses, et väga paljudele teistele film meeldiks, kuid nää - mina panin poole pealt kinni. Isegi muigama ei ajanud. Teistkorda vaatama ei viitsiks hakata.