Jah, kasvatasin endale ühe ülikena vuntsi sellel kenal nostalgiakuul, novembrikuul. Aga see on üldse kõige vähem tähtis asi. Tükkmaad tähtsam on hoopis minu jaoks juba teine Mile Stone ehk verstapost ehk vahekokkuvõtte. Heal sõnal mitu sünonüümi. Kuna suruti peale see kuradima PÖFF, et ei julgegi sealseid filme vaatamata jätta (pärast istun veel kaitsepolitseis), siis selle tarbeks tuleb seinale tõmmata eraldi kriips koos kommentaaridega, ekstra PÖFFle. Õnneks sellepeale me praegu ei mõtle, me mõtleme novembrikuu peale. Mis siis oli? Oli see, et halbade-heade filmide tasakaal on paigast ära. Palju filme on nähtud, aga häid filme on palju rohkem. Parimad on toon välja nüüd:
Ürgmees (pole küll film, vaid lavastus, aga videost nägin küll)
Big Fish (arvasin vaatavat ühte naistekat, aga oli hoopis väga huvitav ja lõbus film)
The Visitor (draama huvitavatest lokkulangemistest)
Bonnie and Clyde (ajaloo seksikamad pangaröövlid)
See list ei tähenda, et teised filmid halvad olid. Ma ei vaata halbu filme või filme, mis mulle ei meeldi. Ära peab veel tooma
District 9, Once Upon a Time in America.
No comments:
Post a Comment