Olin enne vaatamist kuskil 79% kindel, et tegemist on mingisuguse naisteasjaga. Suuresosas nii ongi, kuid see mõistu-, hullumise- ja hüsteeriapool toob filmi mulle palju lähemale. Säärane põnevusemaik on teosel juures. Väga tihti tuli filmi ajal mingitele stseenidele tagasi mõelda, sest Aronofski üritab vaatajat lollitada, pannes tšikki sääraseid nägemusi ja viirastusi läbi elama. Kiiresti tekib arusaam, et kõik pole temaga päris korras. Põhjusi selleks annavad väga mitmed sündmused, eriti see sügav kinnisidee edasipürgimisest, emagi võiks end natukene tagasi hoida. Tüdruku ema ajas mind tõsiselt närvi, käitus temaga nagu mingi chiuauaga, mingi eriti roosa taskukoeraga. Midagi jubedat. Samuti hakkas kriipima see peategelase passiivsus. Aga see kõik mõjus kokkuvõttes filmi edasiviivaks nüansiks, mis andis palju juurde. Parim koht filmist - muidugi must luik laval.
Filmi hindavad kõik ülikõrgelt... kas see ka tegelt seda väärt on? Võibolla ongi.
Ei vastuta linkides leiduva sisu eest!
No comments:
Post a Comment