The Postman

Apokalüps. Jälle Kevin Costneriga. Justkui Veemaailma vaataks. Omamoodi sarnased need kaks võivad isegi olla. Postimees hulgub ringi lihtsalt metsades, kuhu on omale terve armee rajanud mingi hull ja muidugi jääb Postimees hullule teepeal jalgu. Tegelikult jäi lugu oodatust palju lahjemaks. Suuresti sai otsustavaks Ameerika-Ameerika-Ameerika. Kerge iiveldus tekkis sellest patriotismist. Siis veel üks asi... kangesti meenutas film mingisugust vesternit kauboi mütsideta. Selline ratsutamine-tulistamine trall käis pidevalt, mis reaalselt juhtuda võivat pilti mulle fantaasiasse ei mananud. Kõik oli nii idüll ning värviline.

Priest

Selline preester siis, kargas konn-ninja kombel ringi, peksis tugevate rusikatega ning loopis pisikesi ristikesi kollide pihta, kelle akrobaatilised võimed teevad silmad ette igale kassile.  Filmi tegevuspaik on ära vahetamiseni sarnane mingisuguse välja surnud maailmaga, mis üldse ei viita asjaolule, et seal vereimejad kollid ringi võiksid karata. See võiks olla pigem mõni muu apokalüptika. Aga need kollid ise... pole sääraseid ennem näinudki. Kui Stake Landis oli minu jaoks uusi tuuli vampiiridesse puhutud, siis siingi oli selle asjaolu maik juures, kuid kuskilt jäi midagi väga vajaka. Superkangelasena on Priest isegi khuul, kuid filmi ise olin just kui juba näinud... ühe teise filmi sees.

Mirrors

Nii öelda õudukas, mis judinaid ei tekita. Psüholoogilist mängu ei ole ka väga tunda, seega võiks öelda, et mingisugust ootuspäraselt hirmujudinad võib vaadates ära unustada. Loo keerukus jääb lihtsama poolseks ja selle filmi vaatamine on justkui zombiseeruva toimega. Lihtsalt pikem teleri ees passimine ilma igasuguse kaasaelamiseta. Mul endal oli nii palju laiskust, et ma ei viitsinud isegi filmi katkestada. Ja pean jälle tunnistama, et vaatamiseks filmi valides tegin kuskil vea. Ikka ja jälle üritan selliste kändude otsa üha vähem komistada, aga alati see ei õnnestu.

World Invasion: Battle Los Angeles

USA sõdurid on kõige kõvemad mehed. Seda fakti kinnitab ka see film. Esmapilgul on inimkonna kasutuses olev sõjatehnika ikkagi ülimõttetu, mis ei suuda eemale peletada ühtegi külla tulnud halba tulnukat, rääkimata nende tegevuse peatamisest. Kuid kui püssikuulidega kombata õigeid punkte ning kui klassikaseeria A-Rühma kombel kõik plaanid nullhälbega kokku loksuvad, siis on võimalik imesid korda saata. Kui säärane patriootlik möga kõrvale jätta, siis on tegemist päris lahedate lahingustseenidega täidetud mölluga. Ja kaameratöö saab küll punkti. Filmi vaatamine ei ole üldsegi mitte maha visatud aeg, nagu mujalt lugeda võib.

We Have a Pope

Pilguheit sügavale kristlikusse maailma, mis oma veidra mehanismiga naerma ajab. Filmis on kokku kutsutud palju usklikke vanemaid härrasid, üks uimasem kui teine. Kõigi eesmärk on saada ühelepoole surnud paavsti asemele uue kõrgeima jumalakarjase valimisega. Jant saab alguse juba päris alguses, mis lõi mulle päris usutava pildi tegelikkusest... või siis manas ligilähedase pildi tegelikkusele. Hakkasin mõtlema, et mis näitlemisoskus peab ikka ühel kirikuättil olema, et kõige selle süsteemse protseduuriga lõpule saada. Ja kas on arvestatud ka hälvetega? Antud teoses muidugi ei lähe kõik päris nii, nagu Issand tahtnud on; rolli tahab mängima hakata hoopis looduslikvalik, aga natukene teises võtmes - märksõnadeks on Putini Venemaa ja käpiknukk. Kergem on ühte tüüpi tanki panna ning kambaga teda üles uppitada, kui et ise vastutusrikkas rollis püüda tähtsat nägu teha ja hakkama saada. Rahvas, usklikud on ikkagi ajudeta lambad, kellele söödetakse sisse tõepähe igasugust paska. Lõbus oli!

Sherlock Holmes A Game of Shadows

Ülimalt kahju, et sattusin dektektiivi triller-komöödiale kergema poolse pohmeluse ning magamatusega. Film ei suutnud olla vist piisavalt huvitav, et võitlusel unega jäin tagasihoidlikuks. Filmi keskel panin korraks silma kinni. Õnneks on vaatamine piisavalt pikk, millestki ilma ei jäänud. Esimene film oli parem. Lõhnas uue ja huvitava järele. Kuid järjel kordus sama trall ning uut-huvitavat jäi selle võrra vähemaks. Vaatamata sellele pakkub teos kvaliteetnalja arvatavasti rohkem kui miski muu hetkel kinos jooksvatest filmidest. Aga tahaks uuesti näha... just selle keskkoha äktsoni pärast, mis mul nägemata jäi. 

The Way Back

Siber on karm, seal varustuseta liikumine on aga ilmastikuoludest, loodusnähtudest ja maastikust peaaegu võimatuks tehtud. Kuid Nõukogude Venemaalt, Siberi vangilaagrist asub väike seltskond ööpimeduses minekule, seejuures on koguaeg kiire. Pikale teekonnale tagasi ei vaadata, mõndade inimkaotustega ollakse lõppedes kenasti Indias ning kõigil on meel rõõmus. Filmi alguspooltund meenutas väga The Great Escape'i, kus leidlikusega pandi hollikatele kohaselt piirajasse. Siberipõgenemine jäi rahulikumatesse ja kurvematesse toonidesse, mis kiirgas dramaatilisust ning traagikat küllaga. Matkata mulle meeldib, kuid 5000 kilti on minu jaoks ka autoga liig mis liig. Tüübid aga jalutasid selle ära.

Tinker Tailor Soldier Spy

Bondiseeriast, Johnny Englishist või isegi Maxwell Smartist ei kuma kusaltki spioonimaailma tegelikke telgitaguseid. Kuid antud filmis tuuakse vaatajateni rohkemgi kui küll seda esmapilgul tõelist spiooni hingeelu. Ja võibolla enam ei olegi spioonid nii vinged akrobaatika ja imevidinatega varustatud pintsaklipslased, vaid hoopis raporteid kirjutavad kõrgemate riigiamentike kahuriliha, kes koodi jälgivad ning asju õigesse suunda juhivad selles õrnas ülitundlikus maailmas, mis pisimagi nuhipaljastuse korral sõjaolukorra tekitada võib. Tegelikult pajatab film spioonitööst ja -klatšist ühepalju, karjääriredelil ellujäämisest. Ja Inglise spetsorganisioon mädaneb seest poolt korralikult, nagu ikka sedasorti maailmas, kus käib konstantne ülehüppamine ja topeltagent on normaalne nähtus. Pikemat sorti vaatamine, millele tagasi ei mõtle, kuid vaatamisehetkel oli ülilahe.

The Artist

Ei juhtu just tihti, kui on võimalus põigata läbi Tallinna hästivarustatud kinovõrgust. Jumal tänatud, et seda ei juhtu tihti, sest ühel hektel võib juhtuda nii, et midagi head seal vaadata ei oleks. Loetud hetked tagasi astusin kinost välja kerge naerupisar silmis, sest just Artist oli see, kes selle minu silmast väga loominguliselt välja oskas pigistada. Film võib olla esimestel minutitel kohati üllatav, sest kõlama pidanud helid olid nulli keeratud ja orkestrile oli antud ülesanne terve filmi vältel muusikat mängida. See oli justkui vanasti, kui filmitegijad otsustasid kõnet filmilindilt üldse välja jätta. Kuid muusika oli näitlejate miimikaga nii hästi kokku pandud ning see võimendas olustikku päris tugevalt üle, ka aitas korralikult sisse elada. Direktor paistab olevat vanakooli produktsiooni peale spetsialiseerunud olevat. Linateost oleks võinud photoshopis natukene veel töödelda karedamaks, sest pilt jäi liiga siledaks, millega ära ei peta, on aru saada filmi uudsuses. Olgu öeldud, et pole eelnevalt ühtegi tummfilmi otsast lõpuni vaadanud, ning see mida nägin Artises, oli korralik näitetükk ekraanil! Mulle väga meeldis.

               

Rise of the Planet of the Apes

Ühte ahvide ülestõusu me juba teame, mis toimus ahvide poolt, kes inimeste heaks orjatööd tegid. Väga põnev. Nüüd toimus järgmine ülestõus, mis ei ole eelmise ülestõusuga absoluudselt kuidagi seotud. Samuti ei ole viimane linalugu eelmise remake. Räägitakse, et film on algus omaette seeriaks. Jääme siis ootama.
Ahvideks ei olnud seekord inimesed kostüümides, vaid olid arvuti poolt kokku kirjutatud ilusad karvapallid, kes paratamatult meenutasid nüüd ahve igatepidi, iga nurga alt. See oli üks suur pluss uue ahvifilmi puhul, mis andis kinoloole ikka  reaalsemalt tajutava tunde. Aga silma häiris ka miskit. Vallutusstseen, kus ahvid hordina linnapoole tormavad. Ise mõtlesin, et San Franciscos pole pooltki nii palju neid, kui seal äkki mäe peal jooksis. Kes filmi näinud, saavad aru küll, mida mõtlen. Õnneks see viga ei nulli filmi teps-mitte ära, lihtsalt üks tähelepanek.