|*'''| Varvastevahele törts filmi!

The Postman

2012-01-10T11:21:00.000+01:00

Apokalüps. Jälle Kevin Costneriga. Justkui Veemaailma vaataks. Omamoodi sarnased need kaks võivad isegi olla. Postimees hulgub ringi lihtsalt metsades, kuhu on omale terve armee rajanud mingi hull ja muidugi jääb Postimees hullule teepeal jalgu. Tegelikult jäi lugu oodatust palju lahjemaks. Suuresti sai otsustavaks Ameerika-Ameerika-Ameerika. Kerge iiveldus tekkis sellest patriotismist. Siis veel üks asi... kangesti meenutas film mingisugust vesternit kauboi mütsideta. Selline ratsutamine-tulistamine trall käis pidevalt, mis reaalselt juhtuda võivat pilti mulle fantaasiasse ei mananud. Kõik oli nii idüll ning värviline.

Priest

2012-01-07T22:29:00.002+01:00

Selline preester siis, kargas konn-ninja kombel ringi, peksis tugevate rusikatega ning loopis pisikesi ristikesi kollide pihta, kelle akrobaatilised võimed teevad silmad ette igale kassile. Filmi tegevuspaik on ära vahetamiseni sarnane mingisuguse välja surnud maailmaga, mis üldse ei viita asjaolule, et seal vereimejad kollid ringi võiksid karata. See võiks olla pigem mõni muu apokalüptika. Aga need kollid ise... pole sääraseid ennem näinudki. Kui Stake Landis oli minu jaoks uusi tuuli vampiiridesse puhutud, siis siingi oli selle asjaolu maik juures, kuid kuskilt jäi midagi väga vajaka. Superkangelasena on Priest isegi khuul, kuid filmi ise olin just kui juba näinud... ühe teise filmi sees.

Mirrors

2012-01-07T21:30:00.000+01:00

Nii öelda õudukas, mis judinaid ei tekita. Psüholoogilist mängu ei ole ka väga tunda, seega võiks öelda, et mingisugust ootuspäraselt hirmujudinad võib vaadates ära unustada. Loo keerukus jääb lihtsama poolseks ja selle filmi vaatamine on justkui zombiseeruva toimega. Lihtsalt pikem teleri ees passimine ilma igasuguse kaasaelamiseta. Mul endal oli nii palju laiskust, et ma ei viitsinud isegi filmi katkestada. Ja pean jälle tunnistama, et vaatamiseks filmi valides tegin kuskil vea. Ikka ja jälle üritan selliste kändude otsa üha vähem komistada, aga alati see ei õnnestu.

World Invasion: Battle Los Angeles

2012-01-07T20:37:00.001+01:00

USA sõdurid on kõige kõvemad mehed. Seda fakti kinnitab ka see film. Esmapilgul on inimkonna kasutuses olev sõjatehnika ikkagi ülimõttetu, mis ei suuda eemale peletada ühtegi külla tulnud halba tulnukat, rääkimata nende tegevuse peatamisest. Kuid kui püssikuulidega kombata õigeid punkte ning kui klassikaseeria A-Rühma kombel kõik plaanid nullhälbega kokku loksuvad, siis on võimalik imesid korda saata. Kui säärane patriootlik möga kõrvale jätta, siis on tegemist päris lahedate lahingustseenidega täidetud mölluga. Ja kaameratöö saab küll punkti. Filmi vaatamine ei ole üldsegi mitte maha visatud aeg, nagu mujalt lugeda võib.

We Have a Pope

2012-01-03T17:39:00.002+01:00

Pilguheit sügavale kristlikusse maailma, mis oma veidra mehanismiga naerma ajab. Filmis on kokku kutsutud palju usklikke vanemaid härrasid, üks uimasem kui teine. Kõigi eesmärk on saada ühelepoole surnud paavsti asemele uue kõrgeima jumalakarjase valimisega. Jant saab alguse juba päris alguses, mis lõi mulle päris usutava pildi tegelikkusest... või siis manas ligilähedase pildi tegelikkusele. Hakkasin mõtlema, et mis näitlemisoskus peab ikka ühel kirikuättil olema, et kõige selle süsteemse protseduuriga lõpule saada. Ja kas on arvestatud ka hälvetega? Antud teoses muidugi ei lähe kõik päris nii, nagu Issand tahtnud on; rolli tahab mängima hakata hoopis looduslikvalik, aga natukene teises võtmes - märksõnadeks on Putini Venemaa ja käpiknukk. Kergem on ühte tüüpi tanki panna ning kambaga teda üles uppitada, kui et ise vastutusrikkas rollis püüda tähtsat nägu teha ja hakkama saada. Rahvas, usklikud on ikkagi ajudeta lambad, kellele söödetakse sisse tõepähe igasugust paska. Lõbus oli!

Sherlock Holmes A Game of Shadows

2012-01-01T23:44:00.000+01:00

Ülimalt kahju, et sattusin dektektiivi triller-komöödiale kergema poolse pohmeluse ning magamatusega. Film ei suutnud olla vist piisavalt huvitav, et võitlusel unega jäin tagasihoidlikuks. Filmi keskel panin korraks silma kinni. Õnneks on vaatamine piisavalt pikk, millestki ilma ei jäänud. Esimene film oli parem. Lõhnas uue ja huvitava järele. Kuid järjel kordus sama trall ning uut-huvitavat jäi selle võrra vähemaks. Vaatamata sellele pakkub teos kvaliteetnalja arvatavasti rohkem kui miski muu hetkel kinos jooksvatest filmidest. Aga tahaks uuesti näha... just selle keskkoha äktsoni pärast, mis mul nägemata jäi.

The Way Back

2011-12-27T11:25:00.001+01:00

Siber on karm, seal varustuseta liikumine on aga ilmastikuoludest, loodusnähtudest ja maastikust peaaegu võimatuks tehtud. Kuid Nõukogude Venemaalt, Siberi vangilaagrist asub väike seltskond ööpimeduses minekule, seejuures on koguaeg kiire. Pikale teekonnale tagasi ei vaadata, mõndade inimkaotustega ollakse lõppedes kenasti Indias ning kõigil on meel rõõmus. Filmi alguspooltund meenutas väga The Great Escape'i, kus leidlikusega pandi hollikatele kohaselt piirajasse. Siberipõgenemine jäi rahulikumatesse ja kurvematesse toonidesse, mis kiirgas dramaatilisust ning traagikat küllaga. Matkata mulle meeldib, kuid 5000 kilti on minu jaoks ka autoga liig mis liig. Tüübid aga jalutasid selle ära.

Tinker Tailor Soldier Spy

2011-12-27T10:54:00.001+01:00

Bondiseeriast, Johnny Englishist või isegi Maxwell Smartist ei kuma kusaltki spioonimaailma tegelikke telgitaguseid. Kuid antud filmis tuuakse vaatajateni rohkemgi kui küll seda esmapilgul tõelist spiooni hingeelu. Ja võibolla enam ei olegi spioonid nii vinged akrobaatika ja imevidinatega varustatud pintsaklipslased, vaid hoopis raporteid kirjutavad kõrgemate riigiamentike kahuriliha, kes koodi jälgivad ning asju õigesse suunda juhivad selles õrnas ülitundlikus maailmas, mis pisimagi nuhipaljastuse korral sõjaolukorra tekitada võib. Tegelikult pajatab film spioonitööst ja -klatšist ühepalju, karjääriredelil ellujäämisest. Ja Inglise spetsorganisioon mädaneb seest poolt korralikult, nagu ikka sedasorti maailmas, kus käib konstantne ülehüppamine ja topeltagent on normaalne nähtus. Pikemat sorti vaatamine, millele tagasi ei mõtle, kuid vaatamisehetkel oli ülilahe.

The Artist

2011-12-27T10:23:00.000+01:00

Ei juhtu just tihti, kui on võimalus põigata läbi Tallinna hästivarustatud kinovõrgust. Jumal tänatud, et seda ei juhtu tihti, sest ühel hektel võib juhtuda nii, et midagi head seal vaadata ei oleks. Loetud hetked tagasi astusin kinost välja kerge naerupisar silmis, sest just Artist oli see, kes selle minu silmast väga loominguliselt välja oskas pigistada. Film võib olla esimestel minutitel kohati üllatav, sest kõlama pidanud helid olid nulli keeratud ja orkestrile oli antud ülesanne terve filmi vältel muusikat mängida. See oli justkui vanasti, kui filmitegijad otsustasid kõnet filmilindilt üldse välja jätta. Kuid muusika oli näitlejate miimikaga nii hästi kokku pandud ning see võimendas olustikku päris tugevalt üle, ka aitas korralikult sisse elada. Direktor paistab olevat vanakooli produktsiooni peale spetsialiseerunud olevat. Linateost oleks võinud photoshopis natukene veel töödelda karedamaks, sest pilt jäi liiga siledaks, millega ära ei peta, on aru saada filmi uudsuses. Olgu öeldud, et pole eelnevalt ühtegi tummfilmi otsast lõpuni vaadanud, ning see mida nägin Artises, oli korralik näitetükk ekraanil! Mulle väga meeldis.

Rise of the Planet of the Apes

2011-10-30T11:05:00.000+01:00

Ühte ahvide ülestõusu me juba teame, mis toimus ahvide poolt, kes inimeste heaks orjatööd tegid. Väga põnev. Nüüd toimus järgmine ülestõus, mis ei ole eelmise ülestõusuga absoluudselt kuidagi seotud. Samuti ei ole viimane linalugu eelmise remake. Räägitakse, et film on algus omaette seeriaks. Jääme siis ootama.
Ahvideks ei olnud seekord inimesed kostüümides, vaid olid arvuti poolt kokku kirjutatud ilusad karvapallid, kes paratamatult meenutasid nüüd ahve igatepidi, iga nurga alt. See oli üks suur pluss uue ahvifilmi puhul, mis andis kinoloole ikka reaalsemalt tajutava tunde. Aga silma häiris ka miskit. Vallutusstseen, kus ahvid hordina linnapoole tormavad. Ise mõtlesin, et San Franciscos pole pooltki nii palju neid, kui seal äkki mäe peal jooksis. Kes filmi näinud, saavad aru küll, mida mõtlen. Õnneks see viga ei nulli filmi teps-mitte ära, lihtsalt üks tähelepanek.

The Cottage

2011-10-30T01:10:00.002+02:00

Mulle meeldivad õuduskomöödiad, milles on korralikult rõvedusi, tapmist ja rippimist, ning mille käigus ei saa naeru pidama. The Cottage just seda sorti on, mida vaadata seltskonnaga. Pole vaja end panna valmis tund-ja-pool kestvaks judinaid tekitavaks inglise hillibillimõrvamiseks, sest olukorrad muudavad loo päris rõõmsaks. Lõppude lõpuks ei tunne kellelegi kaasa.

Gone in 60 Seconds

2011-10-30T00:43:00.000+02:00

Kui mäletame filmi Bullitt, kus päris kõva ports minuteid võis lihtsalt kummide krigisemise ja vilina alla panna, siis selles seitsmekümendate hittfilmis juhtub see jälle. Remake Nicolas Cagega on ikka tase kuid käesolevfilm meenutab rohkem Vanishing Pointi. mis vingetest autovargustest kaugele jääb. Värvid olid täpselt selle toonivõrra lahjemad, mis selles filmist hea oleks teinud, aga maha ka ei oska teha. Mingi tera seal siiski oli, mille tõttu lõppu ka nägin.

Drive

2011-10-30T00:19:00.000+02:00

Kuangi oli selline mäng nagu Driver, mida sai oksendamiseni taotud. Ja filmi Drive algusminutid meenutasid kohe vägagi mängu põhitegevust. See meeldis mulle. Kuid kuskil maal filmi vaadates, kui ekraan tükkaega juba vaikne ja rahulik oli olnud, sain aru, et film ei pürgi tüüpiliseks äktsionist pakatavaks klaasikillu klirina saatel verd pritsivaks märulifilmiks. Oma jagu muuve siiski oli, kuid põhiolemus jäi siiski tõsiseks, inimsuhteid väärtustavaks linalooks. Lugu ei hiilanud küll keerukusega, kuid lihtsaks see ka ei jäänud. Parajalt hoomatav lugu, mille vältel teeb kaksikelu elav Gosling läbi parajalt eluohtliku ja põneva seikluse. Kuna tegevustesse oli sisse segatud naabripliks, siis pidi see talle kõvasti hoogu andma. Mõnus hilisõhtune film!

Paranormal Activity 3

2011-10-29T23:23:00.001+02:00

Supernaturaalne film, mis nägi päevavalgust esimest korda kinodes võibolla kümme päeva tagasi. Veel enne ööd mõtlesin selle ära näha, et tuulisesse sügisesse natukene süngust ja tumedamaid tooni anda... ni fiilingumõttes.
Tuleb tunnistada, et see lihtne käsikaamera effekt on päris äge, mis loob ka mingisuguse imeliku fiilingu kogu filmi ümber, teeb vaataja jaoks reaalsemaks. Lihtsuses peitub jõud. Filmis ei ole punnitatud, võltse kohti, mis jätavad odava varjundi, seega võiks ka näitlejatele plussiga lajatada. Pold enne kolmandat osa esimest-teist osa näinud ning vaatasin selle pärast järgi. No kui esimene osa oli teie jaoks õudne, siis kolmandat osa võibolla ei kannatagi ära. Asi ei olegi nende ehmatuskohades või nende rohkuses, kuid see ebanormaalne aktiivsus läheb ikkagi kaugemale ning juhtub jubedamaid asju, mis paneb nina krimpsus pead ära pöörama. Tumedad toonid tulid jõle kähku ning aina süngemaks läks.
See on film, mis kõditab igat üht.

Black'n Color'n White Movie Night vol 7

2011-10-10T21:59:00.000+02:00

Dogtooth

2011-07-19T12:55:00.000+02:00

Päris juulikuu alguses juba käisin Roskilde Festivalil, kus lisaks mitmele muusikalavale on keset 130 000 inimese telkimis-, sittamis- ja alko-narkomöllu püsti pandud ka hiiglaslik pavilion kõige kinoga. Selleaastane kinovalik jäi ütlemata mõttetuks, kuid sellegi poolest vaatasin peredraama(või tragöödia?) Kreekast. Peremudel oli igati konservatiivne: karm isa, sõna kuulav ema ja pealt näha heade kommetega hästi kasvatatud lapsed. Kuid kui sügavamale pere hinge näidatakse, tekib sees jälk tunne. Spekulatsioonidele ja fantaasiale voli andes mõtlesin välja ka põhjused, miks antud perekond nii toimis ning kohati muutus filmi sisu ka väga koomiliseks. Üldpilt jäi siiski rõvedaks.

Lords of Dogtown

2011-07-11T17:54:00.000+02:00

No nii, noored rulatajad, võtke tillid püksist välja, siit tuleb midagi just teile. Lugu teismelistest, kelle elu näib olevat surf. Surfata ei saa siis, kui oled asfaldil. Siin tuleb mängu rula. Aastad olid siis varased seitsmekümnendad ning kamp poisse teevad rulatamises revolutsiooni. Filmist käib läbi justkui boonusena nii mõnigi legendaarne rulataja klassikalise roki taustal. Heath Ledger paneb hästi. Muud siit filmist ei leia. Oma mälust mäletan, et kui film välja tuli, lõi see laineid. Ise nägin seda esimest korda alles nüüd ja sellest täiesti piisas. Üldiselt vaatatav.

Stake Land

2011-07-11T17:12:00.000+02:00

Enim tuletas see katastroofiline apokalüptika teeloleku vampiirifilm mulle meelde seriaali Walking Dead. Antud teostes on liikuma sunnitud laibad äärmiselt sarnased. Ühes on vampiirid, teises aga zombid. Võib need nimetused rahumeeli segi ajada, midagi sellest ei juhtu, filmi saab kenasti lõpuni vaadata. Siinkohal tekib ka küsimus, kuhu jäid küüslaaugu paunad, kirikuristid, pühavesi ja kõik seesugune, mis ajab vereimejad pöördesse. Samuti ei lennanud ühtegi nahkhiirt mööda... nii naljamõttes.
Olgu, pole viga. Teos ise saab olema ja on ehmatusõudukatest meeldejäävaim ja huvitavaim, minu jaoks. Võlus ka apokalüptika suuresti. Üheks suureks plussiks on see, et juba filmi alguses pandi film rulluma, lugu käima, vampiirid lendama ja tapma. Alguspooltund osutus nii intensiivseks, et piffgi käis vahepeal teises toas hinge tõmbamas ning edasist vaatamist kaalumas. Vot nii õudne on see. Mida enam lõpupoole, seda aeglasemaks film jäi. Tõmbas tuurid maha, nagu öeldakse. Film jäi nii vaikseks, et tšikk jäi sootuks magama. Kino üldmuljet see aeglus ei sega, väärt vaatamine sellegipoolest.

Monster House

2011-07-11T14:19:00.000+02:00

Jäi silma selline õudusi täis judinaid tekitav animatsioon, kus lapspeategelased naabrimehe maja poolt ära süüakse ning pärast mõningasi seiklusi sealt sirge seljaga välja jalutavad. Teistsugust stsenaariumi olekski raske ette kujutada; eriti veel siis, kui tegemist on lastele mõeldud teosega. Tüüpiline.

Jackass 3.5

2011-07-11T14:06:00.000+02:00

Kas siin kohal on üldse vaja midagi lisada? Jackass nagu Jackass ikka, kuid see .5 seal juures peaks vist tähendama mingisugust lisamaterjali, mis ei mahtunud 3Dsse. See lisamaterjal suures osas on tegelikult meisterretside jutuajamised intervjueeritava rollis kui ka paar trikki. Üldiselt jättis kesise mulje, mida vaatama ei tormaks. Film pidi algselt tagama mõnusa lõunapooliku, kuniks vihm õues alla ära sajab, kuid täitrolli see ikka ei täitnud. Ikka kippusin ekraani väikseks tegema ja hoopis leidsin end semulast sotsiaalset elu nautimast. Mõttetu.

Super

2011-07-11T13:52:00.000+02:00

Hakkasin vaatama ning mitte just tähelepanelikult. Pigem kuulasin ja vaatasin ühe silma-kõrvaga. IMDb skoor ja minu hinnang filmile ei käi just käsikäes. See oli üks ülgemöga, mille lugu hakkab lahti kooruma, kui mees naise kaotab ning seejärel superkangelasena linna peal ebanormaalselt kuritegevusega võitlema hakkab. Kindlasti olen selles mõttes vähemuses, et väga paljudele teistele film meeldiks, kuid nää - mina panin poole pealt kinni. Isegi muigama ei ajanud. Teistkorda vaatama ei viitsiks hakata.

Nowhere Boy

2011-06-22T20:16:00.000+02:00

John Lennon puberteedikuna, tõsieluline film, mis puudutab vaid killukest mehe (siis küll teismeline) elust. Alguse aastad, mil Juhan alles kitarri sai ning selle tinistamisest ka kohe sõltuvusse jäi. Rock'n Roll ümberringi, võttis kitarri kätte ja hakkas väga kiiresti ka bändi tegema. Sellel ajal pani kokku mingisuguse The Quarrymen, mis sai biitlitele hüppelauaks. Kuid mingisugusel imekombel laveeris ning tinistas samaaegselt kitarri minu arvamist mööda päris hästi. Tekkis küsimus, kas tõesti saab kidramängu nii libedalt käe sisse. Samal ajal võtab linateos kokku 5 teismelise aastat, et ehk ei ole seal midagi imestusväärset. Lihtsalt tekkis selline küsimus vaatamise ajal. Lugu keskendub peamiselt Juhani elus figureerivale kahele daamile. Need pole tema esimesed pruudid, vaid üks neist on kaua Lennoni eest peidus olnud ema; teine aga jubedalt kuri mutt, tema tädi. Eks hormoonidemöllu keskel elav poiss ikka jõuab oma emotsionaalsust välja näidata, seega kõigub nende naiste ja tema vaheline side ka pidevalt üles-alla. Üldiselt filmi kohta ütlen, et midagi head ka Inglismaalt.

Henry's Crime

2011-06-20T14:54:00.001+02:00

Film jäi mulle silma pealkirjas leiduva sõna "kuritöö" pärast ning samuti kiskus vaatama treilerist nähtut stseen vanglas. Kõigi minu eelduste kohaselt oleks pidanud teos põnevust, julmust ja halastamatut vägivalda pakkuma, mul käisid isegi peas läbi võimalikud kiired stsenaariumivariandid, kus jumala lamp vend (Keanu Reeves) end vanglas mafjosnikute tiiva alt leiab ja seejärel end üles töötab ning välja saades lammutama hakkab. Kuid... võta näpust. Selline põnevust tekitavat filmilugu ma siiski ei saand. Oli kordi rahulikum, atmosfäär mõnus, huumoriga segamini mõned karmima poolsed sõnad ja romantikastki vajaka ei jäänud. Igati universaalne linalugu, mis kisub pigem hea kui halva teose poole. Peab jälle ära tooma mõned labasusefaktornäitajad, kuid kus enam tänapäeval ilma saabki... Igatahes tore ja võimatu pangaröövi lugu. Ajah - film on pangaröövist mitte vanglast.

Kill the Irishman

2011-06-19T12:23:00.001+02:00

Film munadega iirlasest ühes põhja osariigis, kes rikastub kuritegevusega kiiresti, jäädes sellega silma paljudele maffiavendadele kui ka mentidele. Mõistagi soovivad kõik iirlasest lahti saada, kuid tollel on säärased munad, mis teeb kõrvaldamise üsna raskeks.
Sellist lõdvarandmega püssipaugutamist ning maffiategelaste nottimist on nähtud juba väga palju, kuid vähemasti mina ei ole sellest veel väsinud. Mingisuguse keskpärase vaimustuse suutis see minus ikkagi tekitada, vähemasti alguses. Linaloo teeb veel huvitavaks ka see, et on tõsielu põhjal vändatud, kuid palju seal seda tõsielulisust on... ma ei oska öelda. Kardan, et siin on kergelt ülekat pandud vähemal või suuremal määral. Ise olen arvamusel, et seda sorti filmid peaksid olema törts pikemad ja mitmetahulisemad, sest iirlase teised tegemised jäid nähtamatuks. Oligi vaid lahmimine karjääriredelil, lõppeks taandus ka see keskpärane vaimustus lihtsalt vaatamiseks.
Kokkuvõttes oli hea kinu!

Limitless

2011-06-18T14:44:00.001+02:00

Filmide vaadatavus on langenud viimastel kuudel ikka meeletult. Suuresti võib selles tänada ilusaid ilmasid ja eksamiteks ettevalmistamist. Enam ei mahu mitte midagi kinomeelelahutust.
Kuid midagi ikka näeb kaa. Hiljuti vaadatud Limitless pakkus head vaheldust päikesele ja õppematerjalidele. Film allakäinud kirjanikust, kes ühtäkki saab enda valdusesse tabletid, mille mõjul pole piire, kuid pikas perspektiivis tekitab ütlemata palju probleeme, nagu kangete ravimitega ikka. Ravim ise on huvitava toimega, kuid ebareaalsust kumab läbi rohkem kui kümne kordselt. Nimelt hakkab tarvitaja aju selle tarbimisel töötama justkui supergeeniuse aju. Nii saabki peategelasest, kelle elu on mokkas, filmiloos finantsgeenius, kes teeb silmad ette suurbossidele. Kõik näib roosiline, kuid ravimi kõrvalmõjud lammutavad elu kiiresti, justkui narkomaanil. See on täpselt selline lugu, mis lõppedes tahad, et siiski edasi läheks ning kõike huvitavaid sündmusi veel vaatajale serveeriks.

Unknown

2011-06-12T17:24:00.001+02:00

Mõne päeva eest oli vaja kiiresti mingisugust filmi vaadata ning selle jaoks pöördusin sõbra poole mälupulgaga, et ta midagi oma kogust mulle loovutaks. Suurt vahet polnud, mis sealt tulla võiks, kuid midagi uue järele oli vajadus. Pakkus mulle säärase filmi, mis justkui oleks kord juba nähtud. Ma toon siia väga tuttava paralleeli Matt Damoninga Unknown on vaesem mehe The Bourne Identity. Igavam lugu, vähem sündmusi. Naiivne natukene. Film vajab mainimiast ainult Berliini pärast. Muu on jube võlts, igav ja mõttetu.
Koberile vist veits meeldis see film.

The Station Agent

2011-06-12T13:20:00.001+02:00

Film inimlikkusest seoses kääbikuga kergemat sorti huumorivõtmes. See oli minu esimene vaatamine, kus paljudest teistest tuntud linalugudest läbi käinud Peter Dinklage on täiesti üksinda võtnud endale peategelase rolli. Kõrvalt jookseb küll sisse mõni teine lugugi, kuid lühike mees jääb tugevalt domineerima oma komplekside, rutiini ja ükskõiksusega. Algus oli mõnus, tõsielulise maiguga, kus minule tundusid kõik situatsioonid paratamatud. Paistab, et Petski oli olukorraga leppinud ning teiste suhtumist parandada oleks olnud raske. Koomilised pilgud, suursugune kaasatundmine võõrastelt - kõik selle lasi ta endast mööda. Karakterit tundma õppides tegutses ta ehk targaltki ning nautis üksindust. Kuid mitte kauaks. Juhatuse eest tänud Koberile. Mulle meeldis!

Tenacious D

2011-06-06T23:19:00.001+02:00

Kuulsin kuskilt, et see kino on saamas või siis on juba mingisugune kultusfilm, kuid päris tõsiselt on siin kohal vaja kommenteerida mõnel kõiksevägevamal filmisõbral kui mina. Esimest korda tutvustas seda filmi mulle paar aastat tagasi sõber Aafrikast väitega, et seal rebitakse hirmsat moodi kildu. Muide tal oligi õigus. Olin kindel, et neegritel on keeruline naljasoon nagunii, seega hakkasin linat jälgima kerge ettevaatusega. Ühtlasi on see mõnevõrra muusikalimõõtmetes, huvitava teostusega Jack Blacki ringitrallamine. Järjekordselt peaks ära mainima tema nibunäpud, mis kergitavad suunurki rohkem kui küll. Kui algaja rokipeeru hais vastu pole, siis julgeksin soovitada küll.

Be Kind Rewind

2011-06-05T19:06:00.001+02:00

Ammustel aegadel ennemuiste ikka tuli videolaenutuste klienditeenindajatelt palveid nagu keri film algusesse enne tagastamist. Mäletate vast küll. VHS oli teema ikka pikka aega. Ja edasi-tagasi kerides pidi säärast undamist taluma. Samuti on värskelt meeles need klõpsud ja klõksud, kui play- või stoppnuppu vajutasin. Praeguse sujuva tehnika kõrval oli see justkui kiviaeg.
Antud naljafilmis on see kiviaeg ümber saamas. See lühike üleminuku aeg, kus väikesed oma aja ära elanud filmipoed välja surevad ja DVD end jõudsalt turule surub. Väike filmipood oma ühe dollariliste laenutustasudega peab ära viskama kõik VHS-kassetid, kui kohmakas ja nibunäpp Jack Black sajab oksendades poodi sisse, juuksed elektrist püsti, ning oma üle magnetidoseerunud kehaga kõik filmilintidel oleva hävitab. Kuna äri on vaja edasi ajada, kliente justkui käiks, tuleb filmilindile kõik taastada, kuid seda omade, palju lihtsamate vahenditega. Nii sünnivadki kodukootud linateosed null eelarve ning ühe võttega. Mida Jack koos oma neegersõbraga valmis koovad, on päris humoorikas. Nalja pakub juba see, mis tehnikaga see sünnib, ning uus kino on muidugi meile kõigile ära tuntav. Jack Black on vägevalt näitlema pandud. Paar korda peaks isegi kõva naerupurske vaatajast välja manama.

Cold Souls

2011-05-20T12:28:00.000+02:00

Paul Giamatti on siinses ulmedraamas tema ise, kellel on suured probleemid iseendaga. ülekoormus ja murelikkus on ta viinud suurde masendusse, milles domineerivad peamiselt kurvad toonid või üks suur vaikus. Kogemata leiab ta ühe võimaliku lahenduse oma probleemile, mis näeb ette tema hinge ihust välja tõmbamist ning selle talletamist spetsiaalsesse kapikesse. Kuid lahendusi see tema enesetundele, töövõimekusele ja suhetele sugugi ei too. Lisaks sellele läks kaduma tema hing sellest spetskohast ning peale hakkab jantlik seiklus, mis lõpeb otsapidi hoopis Venemaal. Teosest käib läbi väljamõeldud võimas majandusharu, mis peaks pakkuma inimestele pääsemist depressioonist ja tooma neile ellu rõõmu võttes ühtedelt ära hinged, seevastu andes need teistele, kellel võiks neid rohkem vaja minna. Elamine kellegi teise hingega, justkui unes. Natukene tuli sisse Inception'i idee, kuid paralleele tõmmata ei julge. Film andis ka aina enam kindlust, et Paul Giamatti ongi selline naljakas tegelane ka päriselus.

Up in Smoke

2011-05-10T09:16:00.000+02:00

Nädalavahetusel tekkis jube vajadus mingisuguse komöödia jälrele, kuid juba algusveerandil sain aru, et selle filmi valikuga keerasin labasusepoolest vindi korralikult peale. Film jääb sinna kuskile Palja Relvaga, Munapea ja Penny Hilly kategooriasse, mis peaks korralikku meelelahutust pakkuma ühtlasi ka lastele. Kuid rohke narkootikumide pruukimise pärast ei ole mõistlik seda nii noortele ka näidata. See võib neis panna genereerima üleliigseid küsimusi, millele võivad lapsevanemad kulmukortsutades äkki vastamata jätta. Üldiselt on tegu mõnus ameerikaliku atmosfääri loomisega, kus seitsmekümnendate hipielu on tõeliselt laialiulatuv elustiil. Piibud ja jointid käivad kogu selle teose vältel kaasas justkui loomulik nähtus. Seetõttu on see linalugu ka mõnel pool Maailmas keelu peale saanud.

Alpha Dog

2011-05-09T17:07:00.000+02:00

Kui kunagi eelmisel kuul vaatasin ühte kauboifilmi, siis seal nilbitses see Ben Foster. See tüüp oli seal oma kollaste hammastega nii nilbe tegelane, et tahtsin teda kuskil uuesti näha. Selleks võtsin ette ka selle muude beebilõustadega, rikaste emade-isade poolt ära hellitatud isehakanud gängsteritega filmi, eesotsas Justin Timberlake, mis peaks nii mõnelgi roosat kandval piffil jalgevahe higiseks sulatama. Aga Ben Foster on siin filmis minu staar. Selline okastega tüüp, kergelt ebastabiilne agressaator, keda hakkaksin kartma juba siis, kui tekib silmside. Selline jõhkard, kelle kohta paratamatult tekivad eelarvamused, kellest parema meelega hoiad lihtsalt eemale. Alpha Dog üldiselt on päris huvitav getobullisitt, mis kisub suuresti muinasjutuks. Väidetavalt tõesti sündinud loo põhjal vändatud film, kuid vinti on vististi ikka peale keeratud. Lugu võiks olla lihtsalt tavaliste ameerikanoorte partidest ja möllust, kuid sisse tuleb pantvangitragöödia, mis algusest peale üle dramatiseeriti, hiljem hullu pöörde teeb, mis kõigile asjaosalistele rõveda vee peale tõmbab.

Moonraker

2011-05-09T12:42:00.000+02:00

Roger Moore mulle Bondina väga ei meeldinud. Parimateks on siiani vist olnud Prosnan ja Connery. Moonraker on arvatasti üks ulmeliseim Bondi osa üldse, kuid võrreldes kõikide teistega, jäi äktsionit ja Mr. Q meisterdatud vingeid vidinaid jubedalt väheks. Oleks hirmsatmoodi tahtnud ikka näha, kuidas Bondi auto sõites kuule-rakette välja pillub ning kõrgelt kaljuservalt alla sõites ikka langevarju välja paiskab. Njah, kuid suuresti kompenseerib kõige selle tehnikavaeguse üks väga julge samm terves Bondi filmiseerias. Bond käib kosmoses ja veedab seal omajagu põnevat aega Metallhamba ja mingisuguse väga friiki ideega teadlasega. Et vähemalt filmi lõpupooltunnis on põnevat vaatamist küllaltki palju.

Mary and Max

2011-05-06T16:00:00.000+02:00

Kirjavahetuslugu on nähtud mingisuguse ürituse raames vist juba aasta aega tagasi, kuid nüüd sattus see mulle jälle läbivaatamisele. See savimatsioon on päris omapärane ning üldsegi tihti ei satu sääraste ägeda teostusega linatükkidele. See oli loo poolest tõeline kirjavahetusdraama, mis tõmbas päris korralikult sisse ära: kohati kurb, kohati lõbus, kohati väga südamlik ja ka traagikast ei jäänud vajaka. Traagikat eriti just Maxi osas, kes näeb maailma hoopis 180 kraadi erineva nurga alt. Aga kirjavahetuse käigus Mary ja Maxi vahel saadakse korralikult tuttavaks nende kahe imeliku karakteriga, nende tegemistega. See ajendab tugevalt neile kaasa elama.

Two Hands

2011-05-05T18:17:00.002+02:00

Heath Ledger on mänginud meile kõigile tuntud ja armsas Kodus ja Võõrsil. Jõudsin sellele järeldusele alles siis, kui olin ära vaadanud just selle, Austraalia gängsterifilmi. Ja nüüd mälupilti tagasi keerates mulle meenub, et vist tõesti oli seal üks koolipoiss, kes küll ei olnud gei, kes ei mänginud narkarir, vaid oli nagu nad kõik noored seal Austraalia lemmikseriaalis. Two Hands, seevastu pakkus palju kordi huvitavamat meelelahutust, kus koolend näitlejal märksa tegusam ning huvitavam roll vaatajatele ette kanda. Nimelt on ta küll järjekordne Austraalia noor, kes pole veel elus läbilöövat liigutust tegema hakanud, kuid kelle peas keerlevad mõtted, et peaks hakkama nüüd millegi tõhusaga ja tuluteenivama asjaga tegelema. Neid mõtteid ei jõua ta kaua mõlgutada, kuni talle satub kätte tööots kohalikult jõugukangelaselt, mille kutt kõhklemata vastu võtab. Ta hakkab kulleriks. Kuid asi oleks kole lihtne ja labane, kui ta viperusteta neid töid kenast järjest lõpuni viiks. Ei, juba esimese saadetisega läheb kõik sügavale perse. Sellest sündmusest algab peale üks põnevaid keerd- ja käikepidi kulgev jandilaadne stoori, mis kord saatub traagilisse punkti, kord jälle halenaljakasse. Ja neid humoorikaid kohti on ses linatoeses piisavalt palju, et jälle mõnel korral neid meenutada.

Hobo with a Shotgun

2011-05-05T11:10:00.002+02:00

See Tarantino ja Rodriguezi valetraileri järgi vändatud film oli oma core'i poolest mitte nii jälk. Õigemini seal pritsis verd, lõigati nahka, tükeldati, retsiti, ripiti, tulistati ja peksti inimesi, kuid üldpilt siiski polnud kuigi võigas. Ei tea, kas see tuleneb kanadalaste lahjast temperamendist või tuimusest, kuid mingisugust kõdi see kinolint ei tekitanud. Üritas ehk liialt olla Grindhouse'i laadne poolkomöödia, kohati ka oli naljakas. Lugu huklurist endast oli päris südamlik. Hulljulgus pole üldse paha, kui midagi kaotada nagunii pole. Siin võtabki asotsiaalsete eluviisidega vanamees muruniiduki asemel kätte pumppüssi, millega hakkab maailmat paremaks muutma. Üsnagi naiivne missioon, kuid paneb kaasaelama küll. Vaatamisel ei saanud ma kuidagi ennustada, kuidas film tegelikult lõppeb, mis on suureks plussiks. Kui Haapsalus jäi see nägemata, siis sellest pole hullu. Nii hea see ka ei olnud.
Trashile äkki meeldis rohkem?

Fantastic Mr. Fox

2011-05-04T22:13:00.002+02:00

Selle mõnusa nukufilmi näol on tegemist ühe viimaste aastate ühe parima animatsiooniga, mis oma esimeste stseenidega pani mind spekuleerima, et tuleb üks ülilahe vaatamine. Ila hakkas tõesti jooksma. Seekordne, viimane vaatamine oli õige neljas juba. Iga korraga olen sellesse aina rohkem sisse elanud ning see rebaste rebelielu on üsna humoorikas ning selles mõnusas, rebasekarva loos heast fantaasiast puudu ei jää. Hääli annavad säärased kõvad mehed nagu George Clooney ja Bill Murry, mis on selgesti ära tuntav ja lihtsalt lust kuulata.Igatahes ei pea olema lapsemeelt, et see lõpuni vaadata. Üsna värskendav elamus igatahes!

Contact

2011-05-04T16:11:00.000+02:00

Tegelikult juba väikese tatina nähtud film, kuid kui sõbranna uuesti selle ette söötis, siis heade mälestuste pärast ei hakanud küll tagasi lükkama ega mingisugust oma jura peale suruma. Jah, on küll hea film sellest, kuidas inimkond saavutab või leiab maavälise kontakti. See kõik ei juhtu mitte juhslikult, vaid Jodie Fosteril, naisteadlasel on kinnisidee, et tõenäoliselt keegi vaatab meid kõiki. Küll tekib sellest alles palju kära ja probleemikat, mõistatust ja raisatud aega mõistatamisel, sellele kõigele lisaks neljas dimensioon. Paari tunnise vaatamise järel jäävad ikkagi küsimused õhku rippuma. Võiks öelda, et lõpupooltund on natukene pikk ja labane, kuid see ei vääri tähelepanemist. Õigem oleks pöörata rohkem tähelepanu sellele, et kui ikka midagi väga tahta, siis tegelikult saab ka. Antud juhul taheti kontakteeruda kellegagi kaugel olevaga.

War of the Worlds

2011-05-04T15:48:00.001+02:00

Kui veel õhtul ei tule und, siis on alati mitu varianti, mida teha. Igasuguste huvitavate raadio podcastide kõrval on säärane põnev üleprahi ulmekas ka väga hea variant. Lihtsalt selle vahega jääb raadio järelkuulamine alla, et põnevust täis film oma kollide, maaväliste eluvormide ja masinatega peletab une sootuks ning 2 tundi jutti ei saa silmi kinni. Teos meenutas alguses natukene teemasid Cloverfieldist, sest linna kollitav, kõrgetel jalgadel masin loopis kätte sattuvaid esemeid (nt autod), purustas ja möllas sarnaselt. Juba filmi alguses muutub asi väga kriitiliseks, mööda ei saa ka apokalüptikast. Kõikide teiste omalaadsete hulgast on see ka hea, seega tasub vaadata.

STAR WARS Episode I: The Phantom Menace

2011-05-03T22:07:00.000+02:00

Teeme seekord veel lühemalt, sest vaatamisele tulevad ka järgmised kaks osa. On tunda suurt tehnilist hüpet eelmiste, ligi 30 aasta taguste episoodidega, kuid teemad ja lugu jäävad väga sarnaseks. Äratundmisrõõm oli suur. Lisaks vanale, olemasolevale tuli sisse palju uusi kolle, tulnukaid, androide, hõljukeid ja huvitavaid lahingustseene, mis kogu Star Warsile uue mõõtme andis. Kui noid uuendusi poleks sisse genereeritud, oleks jäänud teos ajastukohaselt igavamapoolseks filmiks. Lugu ei jätku, vaid "episode I" reedab järjejuttu sattunud tegelaste kulgu mitmeid kümneid aastaid varem, kui valitsesid hoopis teised jõud.

Legend of the Guardians: The Owls of Ga'Hoole

2011-04-18T15:32:00.000+02:00

Olgu siis. Ma vaatasin sellise linaloo ära, et jälle turgutada neid lapsemeele reseptsoreid. Ning mis ma oskan kosta... visuaalselt jäi vahest värvi väheks, vahest oli lugu liiga igav. Igatahes see multikas mind sisse ei tõmmanud, võibolla tuleks siin kohal süüdistada kahte poola eite, kes mu kõrva ääres samal ajal vahetpidamata üksteisega mölisesid, seetõttu mul pooled nokavahelt poetatud sõnad kuulmata jäi. Raamatujärgi on see film vändatud, aga kardan, et Kivirähu lugu kotkast ja varestest on huvitavam, moraaliga ja sobib ka talupoegadele. Vot sellest loost tahaks küll filmi näha. See narnja-stiilis kiivritega linnud polnud just see tõsine lugu, mida ma näha soovisin. Kuid anna ühe plussi mööndusega, et kui seda veel kuskil juhtun nägema, siis vaatan ikkagi ära. Halb see ju ometigi polnud, muidu poleks vaadanud.

3:10 To Yuma

2011-04-17T23:22:00.001+02:00

Kunagi ammu nähtud, kuid kuna mitte midagi ei mäleta, siis pidin too vesterni jälle üle vaatama. Nagu mäletan, et miskid püssid paukusid ja hirmus lindpriide värk käis, kuid otseselt midagi silme-ees pold.
Aga pärast vaatamist tuli kõik jälle kenasti meelde, enam ei pea seda filmi mitte kunagi nägema. Sellel pole mõtet. Tegelikult isegi Ben Fosteri pärast võiks isegi vaadata, aga siis ka ainult tema pärast. Ta oli seal säärange vinge kuju, kellega päriselt kohtuda ei tahagi. Kollased hambad läikisid nagu neegrikuld; sitane nägu, mis peegeldab lihtsalt nilbust, julmust ja ohtlikkust. Räige kuju, käitumiselt tõeliselt ebameeldiv, okastega tüüp. Väga hästi mängitud karakter. Kui panna tema kõrvale filmi staarpätt, kambajõmmide liider Russell Crow, siis ilmselgelt jääb Ben olemuselt tugevamaks. Ei saa aru, milles Russelli liiderlikus väljendub, ehk salakavaluses ja ettearvamatuses, igatahes kamp on talle sedavõrd truu, justkui tegemist oleks jumalaga maapeal, kelle varju alla satutud. Millegi pärast mulle meelnub, et Romper Stomperis oli ta palju mõjuvam kambaäss. Bale'le peaks aga kaasa tundma, sest kahjuks on üks tavaline ja lihtne invaliidistunud farmer, kellel on hirmus mure, millise mulje ta oma poegadele jätab. Kurat, poegade tuleb vastu kurku anda ja koht kätte näidata. Aga tegelikult kokkuvõtteks võiks sõnada, et mitte midagi halba ma praegu ei oska filmist välja mõelda. Täiesti lahe kauboikas.

Monsters

2011-04-17T12:30:00.001+02:00

Tegelikult ma teatsin juba mõnda aega, et see film saab kindlasti mulle meeldima, sest arvasin tegemist olevat ühe kummitava maailmaga ümber peategelaste, kus ohtlikusemeeter pidevalt piirajas. Tegelikkus osutus vähe teistsuguseks, millest polnud hullu midagi; vastupidi! Maailm polnud kummitusterohke, vaid hoopis apokalüptika maiguline keelatud tsoon, kus viibimine rangelt keelatud. Samuti ei olnud nende teekond niivõrd ohtlik, et pidevalt verd kõigile näkku pritsiks. Nimelt terve Põhja-Mehhiko on "nakatunud" mingisugusesse meile tundmatusse eluvormi. Läbi selle tsooni teevad kergelt öeldes retke kaks julget, mõlemil kindel soov jõuda Mehhikost Ameerikasse. Midagi väga traagilist nendega selle teepeal ei juhtu, kuid vahepeal tuleb kriitilisi situatsioone, kus päris elus oleks tavainimene hirmust püksid täis lasknud, või vähemasti oksele hakanud. Aga see selleks. Üldiselt võiks filmile anda ikkagi tugeva skoori, sest näitlejad, kaameratöö, nood kollid, helid ja eelkõige stseenid kui ka taust aitasid mul sellesse teosesse sisse elada nii suuresti, et kihutasin seda ka kohe teistelegi tuntud filmi- ja muidusõpradele soovitama. Ajah, kollidest veel niipalju, et polnudki nii labased, kahel jalal kõndivad humanoidid, vaid ikka tõeliselt friikid suuri kalmaare meenutavad monstrumid, mis isegi vilkusid sarnaselt kalmaaridele. Ülihea!

STAR WARS

2011-04-16T14:01:00.002+02:00

Reedene vabapäev oli juba hommikul sedavõrd hapu ja igav, et midagi muud ei jäänud üle, kui ära vaadata Tähtede Sõja Episoodid IV, V, VI. Need kolm esimest. Ma ei ole neist näinud ühtki, va Family Guy'st tuttavad paroodiastseenid. Need tõid äratundmisrõõmust naeru suule. Samuti ei oska ma vastata, miks Star Wars algab episoodiga 4. Et asja huvitavamaks teha vist. Aga see oli ju niigi hea. Ma olin üsna eelarvamustest meelestatud, et nüüd näeb mingisuguseid mudeleid nööriga mustal taustal lendamas, näeb ebaloomulikult liikuvaid masinaid ja tulnukaid, olevusi, kes vist 70. aastatel ka silma häirisid. Aga täiesti uskumatu, kui valed eelarvamused mul olid (Enterprise 3000 on vist liialt mõjutanud). See on üllatavalt hästi väljakukkunud. Kõik need imelikud masinad, tulnukad ja muud meie jaoks võõrad olevused on väga hästi välja kukkunud. Mida osa edasi, seda paremaks ka muutus see inimeste mõtlemist ning teadvust enim mõjutanud sci-fi fantaasiafilm.
Filmi peategelasteks on küllaltki lahe seltskond, küllaltki tänu piloodist Han Solo ja tema lemmikloomale, kaaslendurile Wookieele. Kui nüüd rääkida kahest värvikast droidist, siis C-3PO on üks imelik robot, kes räägib ja käitub kergelt naeruväärselt, on oma olemuselt üldse kuidagi tobe, möku kolisev pederobot. R2-D2 seevastu on aga hälvikdroid, nagu ratastoolis piiksuv invaliid, keda peab koguaeg tagant utsitama, et see endaga hakkama saaks. Kuna ma ise ei oska midagi nende asemele mõelda, nendeta ka ei saa, siis ega nad tegelikult nii ei häirinud. Luke Skywalker oli esimeses osas täitsa vinge tegus kutt, kuid mida film edasi, seda vaiksemaks, rohkem vaimuinimeseks ta jäi. Viimases episoodis oli ta puhtadiip, kergelt emo, kes harva naeratab.
Tegelikult on seiklust filmides natukene vähevõitu, kuid siiski parajal määral, et aru saada, mis tegelastega üldse tegu on. Põhiliseks ülesandeks jääb ikkagi Death Stari hävitamine ja Tumedate Jõudude hälvamine, seda kolme filmi peale täpselt kaks korda. Sellele lisaks veel mõned seiklused kaugetel planeetidel erapooletute tulnukatega, kellele kuulus seltskond kord teele ette jääb, kord peavalu valmistab. Nagu eelpool mainitud, on tulnukad küllaltki ägedad nukud, väga erilised tegelased, kelleta filmide väärtus langeks kohutavalt. Peaks vist need viimased kolm ka ära vaatama, et terviku Star Warsi elamuse ikka kätte saada. 5+

Кукушка

2011-04-15T10:54:00.000+02:00

Käimas on Teise Maailmasõja viimased kuud Soome aladel. Sõjatandrilt on eksinud kaks sõdurit, üks SS-mundrit kandev suuvoodrist somm, teine aga punast mundrit kandev kohati agressiivne russ. Mõlevad leiavad peavarju saamist põliselaniku juures, kena noore naise juures, kes pole oma meest näinud juba neli aastat. Ja siit üks jant peale hakkabki. Eelkõige on mehed naise suhtes väga vaoshoitud, neil on omavahel pinged kruvitud sääraselt kõrgele, et pole aega muu peale mõelda. Näitsik ei pea aga uutele testosterooni lõhnadele vastu, veri hakkab pulbitsema ja võtab ohjad tugevalt enda kätte. Venelaste poolt üks kena rahulik toodang. Näeb kaunist põhjamaa tundraloodust, saamikombeid. See kõik on vürtsitatud küllaltki naljaka suhtehuumoriga stiilis: somm rebib russi üle kildu, russ saab jube kurjaks ja lõppkokkuvõttes on naisel ikka õigus.

The Bed-Sitting Room

2011-04-14T11:26:00.000+02:00

Maailm pärast sõda, mis kestis vaid 2 minutit ja 28 sekundit, seejuures jõuti ka rahulepingulegi alla kirjutada. Selle aja sisse mahtus üks hiigel tuumapommiplahvatus, mis Inglismaa minema pühkis. Filmi tegevus toimubgi selles pühitud maailmas, kus elu on tõeliselt postapokalüptiline, kuid see kõik on pandud mustahuumori võtmesse. Muidugi tuleb tegelastel ette selle maailmaga tugevalt seotud probleeme: nälg, mutatsioonid, peavarju hankimine. Samuti sünnib uude maailma üks mutant, kes emaüsas 18 kuud veetis, kahjuks sureb peadselt. Film on lihtne, tugevalt inglaslikult labane, kuid kultusfilmimaik on sedavõrd tugev, et palju üles kaalub. Kuid vaatamata huvitavale apokalüptikale ning huumorile võib film siiski igavamana tunduda, kui esmapilgul paistab.

Gert Trashil ei tekkinud palju emotsioone.

The Bed Sitting Room - Trailer 1969 by Tushratta

Conquest of the Planet of the Apes

2011-04-13T21:03:00.002+02:00

Aasta on 1991, eelmises osas said surma Maale põgenenud kolm rääkivat ahvi, kes siin poegima kukkusid. Kuna olukord inimeste ja rääkivate ahvide vahel väga pingeliseks läks, siis ühed head inimesed aitasid ahvipoja tsirkuses nii öelda vale ahvipoja vastu ära vahetada, et intelligentset ahvipoega päästa. Käesolev film ongi tsirkuses üles kasvanud ahvist mitmeid aastaid hiljem. Olukord on kategooriliselt muutunud. Inimesed on pärast koerte ja kasside välja suremist hakanud nüüd kodustama ahve: gorillad, šimpansid, orangotangud. Kuna ahvid on sedavõrd targad, mitmeid kordi rohkem võimelisemad mõtlema ja õppima, kasutatakse uusi koduloomi kõiksugu erinevatel ametitel. Näiteks õpetatakse šimpanse kelneriteks, gorillasid aga kojameesteks ja koristajateks. Päris bull lugu. Ning see üksik rääkiv ahvgi, nimeks Caesar, satub saatuse tahtel tsirkusest sinna ahvide koonduslaagrisse, kus temas koguneb viha inimeste vastu. Arvatavõib et inimesed ei anna ahvidele väga armu ning nüpeldavad noid loomi nii et vähe pole. Lõppeb kogu see lugu ettevõtliku Caesari korraldatud ülestõusuga. Kuna Ameerika on jälle kogu maailm, siis sellest sündmusega saab alguse tegelik Ahvide Planeet, kus inimene on ahvist madalam.

Idiocracy

2011-04-13T13:38:00.001+02:00

Sääraseid filme inimeste külmutamise eksperimentest, nende eksperimentide unustamisest ning seejärel inimeste ärkamisest mitmeid aastakümneid hiljem on nähtud küll ja küll. Värskeimalt on meeles Forever Young. Kuid seekordses idiootlikus komöödias, mis tegelikult pole naljakas ega midagi, minnakse ajaks ikka kõvasti, mitmeid aastaid tulevikku mingisuguses kapslis. Tänapäeval kkapslisse pistetud mees ja naine ilmuvad prügi seest välja tervelt 500 aastat hiljem, kui inimkond on jubedalt allakäinud, põhjuseks intelligentsete inimeste juurdekasvu puudumine ning madala IQga inimeste kontrollimatu paljunemine. See tulevik oli ilmselgelt raskesti toimiv, prügi hunnikutesse mattunud tsivilisatsioon. Peategelased tahavad sealt põgeneda esimesel võimalusel, kuid kahjuks ei ole see võimalik. Võiks ju olla jube huvitav film, kuid labasusefaktor jäi sedavõrd suureks, et oleks tahtnud oksendada tervele filmilindile ühe pikariba maohapet.

Flammen og Citronen

2011-04-13T12:35:00.000+02:00

Leek ja Sidrun. On ikka varjunimed endale välja mõeldud. Nimi Leek on ilmselgelt tulnud aktivisti juuksevärvist ning Sidrun sai nime Citroën järgi, kus ta töötas, seal sakslaste autosid ja veokeid defektseks muutis. Miks neile sääraseid nimesid vaja oli? Need kaks meest olid lahutamatud vastupanuliikumise juhtfiguurid, aktiivseimad natsitapjad Taanis Teise Maailmasõja ajal. Mõrvates Hitleri alamaid ja reeturlikke spioone, jääb neile märkamatuks, mis nende endi tagahoovis toimub, seda juba mõnda aega. Nimelt avastavad nad ühel hetkel, et nad on saanud tapmiskäske inimestele, kellel tegelikult poleks vaja surragi. See Taani kõige kallim film ever on vähemal või suuremal määral tõestisündinud loo ainetel vändatud ajalootrhiller, millest koorub välja mitmeid tahke ning keerulisi spioonisuhteid, mis on meeldivalt hästi edasi antud. Samuti näeb filmis dokumentaalkaadreid sakslaste Kopenhaagenisse sissemarssimisest, kuid neid oleks isiklikult tahtnud näha filmi sisse lõigatuna palju rohkem. Samuti stseenid, kus rahvas linnades üles tõusis, plahvatavad pommid olid samuti väga ägedalt üles võetud. Paralleele võiks ka tuua - Inglourious Bastards. Mõlemas püütakse jõuda ikka Natsiladvikuni, kus hakata veristama, kuid kahjuks jõuab Flammen og Citronen's natsiladvik sammuvõrra kiiremini käia. Üldiselt väga hea ajalootriller, mis kruvib põnevust filmi lõpuni.

NinjaRobotki arvab, et film on äge.

Wall Street: Money Never Sleeps

2011-04-12T19:16:00.002+02:00

Sain siis ka lõpuks palju kõneainet leidnud filmi pihku nind vaatasin selle ka kahes jaos ära kahh. Oi seda finatshasarti, keerutamist ja esmapilgul tähtsat juttu, aga tegelikult kõik säärane tühi loba. Ma ei mõista, kuidas golfiväljakul kõik asjad korda ajada saab. Sekretär teenib raha. Olgu... filmist ei puudu biig laav, sest tegu ju siiski dramaga. Seekordses filmis astub Gekko vangimajast välja, silmad uhkust täis ning hoiab esmapilgul väga madalat profiili, kuid siis ühtäkki hakkab jälle oma mängudega peale. Filmis oli ka üks naljakas koht, kus Douglas kohtub oma eelmisest eelkäija-linateosest tuntud õpipoisiga, Charlie Sheeniga, kes nüüd laialt elab ja kildu rebib. Tegelikult ootasin rohkem pinget, vähem armastusemula, kuid siiski võib vaatamise õnnestunuks pühitseda, sest finantsmaailmast osati ikka väga advance lifestyle mulle ette manada. Ahjaa, üks stseen käis jube pinda... miks nende võrridega nii hirmsasti võidu sõitma pidi? Sealse stseeni dialoogiga oleks ühele poole saadud väga kerge vaevata näiteks ööklubis, või veel parem, kui juba metsa ronida sooviti, siis jahil. Üldiselt soovitan! Ennem siis Wall Street ära vaadata, seejärel see.

The Kings Speech

2011-04-12T11:12:00.000+02:00

Seda laadi kõrgelt hinnatud ja auhindu pälvinud ajaloodraamasid on alati väga nauditav ära vaadata. Armas lugu äpust kuningast Georg Kuuendast, kellele lõi alati jube kramp sisse, kui kuskil avalikult esinema pidi. Nii hale oli teda siis vaadata, veel haledam hakkas, kui eratundidega alguses vedama ei saanud. Kuid lõppeks, vahelduva eduga kõnesid pidades kõkku joostes, ta siiski sai kõigega kenasti hakkama. Vanamees, kõneterapeut oli bull kuju kõigi oma veidrustega. Kui lõpuks teraapia käima sai ning ka lõpus Teise Maailmasõja inglaste jaoks sisse juhatas, oli ikka väga rõõmus tunne küll, et sa kae: saigi hakkama. Üldiselt kui midagi rahulikku soovid, siis see sobib ideaalselt uuematest filmidest.

Essential Killing

2011-04-05T00:33:00.000+02:00

Ameerika vs Kaltsupead. Ei olnud selle filmi kohta mingisugust materjali otsinud. Oli kuskil listis mind pikalt ootamas, kuid ega väga ei kibelenud vaatama. Siis mõtlesin, et kui see nii kergesti saadaval on, siis vaataks ära. Teos üllatas täiega. Absoluudselt mingisugune teistsugune lugu, kui ma ootasin. Täiesti pingeliseks läks sellepärast, et ma antipettusin. Kui vaatamine hakkas läbi saama, siis lausa rõõmustasin, sest ootasin pingsalt ühte, aga hoopis tuli teine, võibolla isegi vingem asi, lugu välja. Tegelikult ma tahtsin näha küll, kuidas USA sõdurid sõjavangide peale kusevad, neile koerad kallale ässitavad, neile püssi toru igast kehaõõnsusesse sisse topivad ja noh... need vangid on sunnitud seal üksteisega nussima ka. Hirmsatmoodi tahtsin midagi säärast näha, kuid võta näpust... ei näinudki. Hoopis muu värk. Peab vist muu filmi selle jaoks leidma. Aga kusjuures ma ei oskagi öelda, kust mul see eelarvamus tuli, et sääraseid hirmsamapoolseid sõjaõudusi näeb. Väga huvitav oleks teada, mis riigis toimus enamus sellest filmist. Poola? Leedu? Läti? Venemaa? Njah, aga miskipärast ei taha üldse spoilerdada, sest asi läheb ekstreemseks ja Ultimate Survaivali vaatamisest oleks peategelasele kindlasti abi olnud. Aga film on hea, meeldis. Aga Koberile? Ma pole uurinud midagi.

BLACK'n WHAT?'n WHITE MOVIE NIGHT vol.6

2011-04-04T20:33:00.001+02:00

Amores Perros

2011-04-04T19:06:00.001+02:00

Noo kurat! Sellist geto bullshiti on nii nauditav vaadata (kuigi filmis on näitamisel erinevate klassid). Mis selle žanri nimetus ongi? Neorealistic värk või... 21 grammi laadne, erinevate inimeste kokkusattumine saatuse tahtel. See kokkusattumine tuleb nii äkki, sellise pauguga, ja seda vaid hetkeks. Kõigil neil inimestel on jutustada oma lugu; kel huvitavam, kel mitte. Ja mis kõige hämmastavam: noil tegelastel on parimateks sõpradeks koer(ad). Esimene (noore poisi) lugu on vast neist rohkem intrigeerivam, eelkõige meestele. Nimelt on põhitegevuseks naabrinaise tagaajamine ning nilbemat sorti koertevõitlus, kus mängus suured rahad. Teine, naissoost tegelane seevastu on soetanud endale zippotasku koera, kes toas ära kaob. Kolmas aga on asotsiaalse elustiili/-viisiga palgamõrtsukas, kel koeri pooltosinat ning need paistavad olevat tema ainukesed sõbrad. Kes koeri armastab, sel kindlasti hoiatuseks teatavaks võtta, et kõik need loomad vaaguvad filmi mingites faasides elu ja surma vahel. Kuigi filmi peategelasteks pole koerad, toob see ka nende samade loomade lugudest kerget viha hinge, mis ainult vürtsitab elamust. Teemaks siiski traditsiooniline armastus, mis tõmbab põnevusfaktorit alla poole. Hea teos Kesk-Ameerikast. Soovitan raudselt!

Jacass 3D

2011-04-04T10:19:00.001+02:00

Laupäevase raske enesetunde peale mõtlemisest ja kassiahastusest on väga kerge lahti saada, kui panna mängima üks säärane tobedus, mille ma koos sõbraga pohmelliolukorras ära vaatasin. Pärast kõva naermist ning nende Jackassi tegelaste nilbuste järjest läbi vaatamist on hulka parem enesetunne, justkui värskem olla kohe. Ühesõnaga... kõva-asi-sita-enesetunde-peletaiseks. Mis ma kogu filmi kohta ütleks, et tegelikult kõigist nendest täispikkadest Jackassidest oli see arvatavasti nõrgim. Algus oli hea, kuid ühel hetkel läks naljade venitamiseks, igavaks. Kuid lõpus oli veel paar seika, mis rajale tagasi tõi ning ega ausaltöeldes, kui pohmelli poleks olnud, poleks viitsinud küll seda vahtida... lõpuni. Kergelt ära leierdatud ja vana asi on see nagunii, seega... lamp. Oleks vaid 3D's seda vaadand, oleks vingem vaatamine olnud. Oli näha, et selle uue värgi peale oldi kõvasti rõhku pandud.

Black Cat, White Cat

2011-04-03T13:03:00.001+02:00

Reedel vastu ööd toimus üks üritus, kus vaatasime otsast lõpuni kaks serblaste toodangut. A Serbian Film'i järele tuli Kusturica film: Must Kass, Valge Kass. Esimest korda sattus see mu silme ette kunagi ammu ETV'st. Täitsa uskumatu, kui lõbus film see tundus. See osutus nii naljakaks, et ma olen seda pärast järgi vaadanud väga mitmeid kordi. Honeymoons'i pole ma küll näinud, aga hetkel arvan, et parim teos Kusturicalt. Must Kass, Valge Kass lipsab ekraanilt läbi mitmeid kordi, kuid see film pole üleüldse loomadest (kui me serblasi ja mustlasi loomadeks ei nimeta). Film kajastab tõelist elu ühel tõeliselt veidrate traditsioonide, tavade ja kommetega paigast Donau ääres Serbias. Palju on korruptsiooni, püssidepaugutamist, laialt elamist, laisklemist ning sõpradele kasu eesmärgil noa selga löömist. Käib üks pidev bullitamine ja jant. Karakterivalik ning nende mäng on lihtsalt nauditav. Kasatšok! Soovitan!
Ma ei tea, mida Ninja Robot mõtles, aga...

Serbian Film e. hoidke oma okset tagasi

2011-04-02T22:09:00.003+02:00

Teen siis väikese külalisettekande härra Gendri blogis ja avaldan oma tagasihoidliku arvamuse ülalnimetatud filmi kohta.

Esimene asi, mis mulle sellise kohaga nagu Serbia meenub on sõjaõudused. Kuid, hold your horses, sõjaõudused Serbian Filmi kõrval on nagu Harry Potter Sõrmuste Isanda kollide kõrval.

Filmi süžee on ülesse ehitatud ühe Serbia pornofilmiveterani kannatustele, kes kistakse tõeliselt räigesse võitlusesse, mis lõpuks kujuneb võitluseks tema enda elu nimel. Nimelt pakutakse talle veel võimalust teha üks viimane porno blockbuster movie, mille tuluga annaks tal ja tema perekonnal pikemat aega mõnusalt elada. Hea töö juures on aga catch selles et film ei ole tavaline porno vaid tõeline kunst. Vähemalt režissööri arvates on tegemist kunstiga. Samuti ei toimu film kuskil võtteplatsil vaid niiöelda päris elus ning suhteliselt spontaansete episoodide kaupa. Kuid juba esimesel reality porno võtteplatsil hakkab härra vaikselt matsu jagama, et midagi on mäda ning et ilmselt ei saa olema lihtne tema tööpäev, kui talle minetti tegeva naise tütar tegevust pealt vaatab. Lühidalt öeldes on filmi lugu selline, et nö tõeline kunstifilm, milles teda mängima kutsutakse/sunnitakse osutub tegelikult snuff kategooria filmiks ning pornoveteranil sellest pääsu pole muud moodi kui ainult kaasa mängida. Lõppeb see komejant tema ja ta pere surmaga. Kõige kohutavam on loo juures see, et inimene lihtsalt viiakse sellise piirini, kus ta tunneb ennast nii rõvedalt, et ta tapab enda ja kõik sellega seonduva, sest ainus pääsetee ja leevendus läbielamiste taagast on surm.

Võikustest rääkides on tütre pealt vaatamine aga alles jubeduste algus, mis terve filmi jooksul väga võimsalt võikamaks kerivad kulmineerudes filmi lõpus tõeliselt värdjaliku stseeniga mille peale kogu auditoorium karjus põhimõtteliselt. Ühesõnaga väga palju on filmis mängitud selle peale et kõik oleks võigas ja tõesti, seda on tehtud nii suurepäraselt, et ma kahtlen filmi režissööri vaimses tervises. Aga samas peab nentima, et see võikus on mingil tasandil isegi hea, sest tõesti, nii palju ma pole ammu ühelegi filmile emotsionaalselt kaasa elanud. Seda ilget tunnet mida see film minusse tekitas on siiamaani tunda. Ja kui nii aktiivselt millelegi kaasa elada, siis ilmselt on tegemist hea kraamiga.

Ühesõnaga, kes vähegi okset tagasi suudab hoida, sellele soovitan filmi vaadata, sest peale seda tundub kogu muu maailm ühe ilusa ja suure lillena, mida tahaks tugevasti kallistada et ta nii hea ja ilus on.

Treiler ka siis:

(Untitled)

2011-03-31T15:24:00.001+02:00

Tundsin ennast seda pealkirjata filmi vaadates nii kodus kui vähegi olla saab, kuigi vaatasin seda külapeal. Silme eest jooksid läbi kõik need punnitatud Kanuti Gildi perofmance'id ning tantsuetendused, mis olid justkui ülivinge kompott jutumärkides, rahvast igavlema panevad, tekstitu ja pilditu SÜGAV sitt. See film oli lihtsalt nii mõnus irooniapauk igasugusel sügavamõttelise modenrse kunsti suunas, mis pani mind lausa naerma. Hakkasin äratundmisrõõmust kohapeal käsi kokku lüües nihelema ning see jätkus peaaegu lõpuni välja. Vot sääraselt äge film oli see, ühel aastal vist isegi PÖFF'l olnud ning kuuldavasti paljudele meelde jäänud. Kerge paralleeli võiks siia tuua ka Bänksi filmist, kus Mister Brain Wash nimme säärase "laheda" stuffiga miljonäriks sai.

Winged Mingration

2011-03-29T10:20:00.001+02:00

... või siis The Travelling Birds. Selline kaunis kaadrivärk. Ilusaid stseene, ilusat loodust ja linde täis. Nii mõnigi lind kriiskas küll kõrvulukustavalt valusalt, aga selle eest sulestik nägi kena välja. Selles dokumentaaliski on minimaalselt teksti mahalugemist, mis andis jälle võimaluse taustaks hoopis üks raadio podcast mängima panna. Sünkroniseerisin selle kenasti Rahva Oma Kaitsega.

Green Zone

2011-03-28T21:19:00.000+02:00

Posteri tagaplaanil on küll sääsed leegid ja plahvatused, et võiks arvata sellest filmist ainult paduäktsionit, mis teeks lihtlabasele The Bourne Identity silmad ette raudselt! Tegelikult see, et Matt Damon siin sama kõva meest mängib, pole mingi näitaja. Asja teeb väga heaks suuresti see, et on üks sõdur, keda mängib Matt Damon, kellele on siin osas jälle ajud antud. Lihtsalt supertöö. Sõjatrillerina on see minu arvates viimase aja üks parimaid, sest säärast uut, huvitavat vaatenurka kumas läbi. Kerge vabamüürlastekuma oli see... uuuuu "Illuminati". Nagu pealkiri reedab, võib tegevus toimuda selles 10 ruutkilomeetrisel üliturvalisel alal Bagdadis, kus lisaks ohvitseridele, ajakirjanikele ja väliskülalistele viibib ka tulevase Iraagi riigi ülesupitajaid, tulevikusuunajaid ja igasuguseid muid sääraseid Mart Laarile sarnaneivaid poliitikageeniuseid, kes lõppeks soovivad ainult head. Kuid konks on siiski sees, päris pirakas isegi. Inimesi selle asja juures on palju, juhtfiguure on oma jagu; nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Siin tulebki Matt Damon sisse, kes on sõjatandril väga suureks käepikenduseks nendele lipsudega meestele, kes Rohelises Tsoonis lõunapausi ajal kokteili joovad ja erinevaid ümbrike laiali saadavad. Paugutamist jagub, kõik on reaalsuse piirides. Super sõnasõjakas film on pealekauba! Soovitan.

The Last Exorcism

2011-03-27T20:42:00.000+02:00

USA lõunaosariigid on ikka nii veidrad. Õigem oleks öelda, et suuresti on veidrad sealsed inimesed. Säärased hillybillyd, kes usuvad igasugust paska, mida neile kirikuisad, köstrid ja jüngrid piiblit käes hoides ette manavad. Uskumatu, aga see lõunaosariigi stereotüüp on pealevaadates nii rumal ning naiivne. Aga see selleks. Äsja vaadatud mokumentaal oli tõeline pärl omataoliste hulgas, sest esiteks: esimeses pooles arvasin väga pikalt, et see on dokumentaal; teiseks: hullult huvitav teema oli. Kõik mäletame Constantine'i, kus sai päris kõvasti vaime välja aetud. Nii hulluks trikitamiseks praegu ei läinudki, aga paljud lihtsamad trikid avaldati. Mismõttes? Ega siis vaimude ja deemonite peletamine siis mingisugune reaalne värk pole. Õigemini on reaalne, sest seda tehakse Ameerikas igapäevaselt, aga see on suuresti üks ilge petuvärk. Lihtsate inimeste petmine. Filmis tehtigi siis viimane säärane etendus, kus kaamera ees tulid nähtavale kõik need "maagilised" võtted, millega deemoneid inimeste igasugusest kehahõõnsustest ja aukudest jõuga välja tõmmatakse. Päris õudsaks läheb see värk siis, kui see etendus hakkab pöörasel kombel tuure üles kerima, mida muidugi ükski asjaosaline ette ei näe. Täiesti pööraseks läks see asi ning film tõmbas endasse nii sisse. Igatahes kui juhtub, et ma peaksin seda filmi kellelegi tulevikus näitama, ütlen, et tegemist on dokumentaaliga, ning see on kõik reaalne. Nalja saab. Muidugi soovitan!

The Lovely Bones

2011-03-27T11:18:00.000+02:00

Alustasin seda filmi tegelikult kaks korda. Ma enam ei mäleta, kelle kaudu või mis teid pidi see minu kätte sattus, aga ootas väga pikka aega, enne kui selle päriselt ette võtsin. Seega ei teadnud ma ka, mis looga tegemist või mis üleüldse toimuma hakkab. Esimesel vaatamisel panin filmi pärast 15-20 minutit kinni, sest üks mees hakkas maisipõllule tüdrukute jaoks aukku kaevama. Mõtlesin, persse, praegu pole säärase filmi tuju ning paningi kinni ära. Aga teisel vaatamisel jõudsin märksa kaugemale ning tegelikult ei olnudki see nii hull. Natukene traagikat, natukene pisaraid, natukene vaimude elu, natukene ilusaid kaadreid. Kokkuvõttes sai filmist üks mitte väga nilbe draama/(triller?).

Magnolia

2011-03-25T15:09:00.001+01:00

Pealkiri võiks viidata mingisugusele väljamõeldud riiginimele või haigusele, vähemalt mulle, floora-võõrale inimesele. Tihit on nii, et üritatakse suhetega skeemitada ja neid hirmus keeruliseks ajada, mis omakorda peaks siis kuidagi eriti eriliselt mõjuma, aga tihti kukub välja midagi igavat (21 Grams). Magnolia oli selles suhtes veel keerulisem ja palju vingem. Need dialoogid nende hirmus eriliste karakterite vahel, nende karakterite tegevused, mõtted, käigud olid nii reaalsed, samal ajal humoorikad, juhtumitesse lisas vürtsi saatuse munnimängimine. Päris hea vaatamine. Pluss see, et näitlejateks on ka päris huvitavad fruktid, kelles pettuma küll ei peaks keegi. Ja mis värk on sellega, et William H. Macy jälle memmekas on ja geimeest üritab panna? Kutsumus? Igatahes superfilm. Soovitan!

127 Hours

2011-03-23T10:04:00.001+01:00

Oii kurjam. Sellel filmil on selline plakat, mis ei viita absoluutselt sellisele võikale asjale, mida sellest filmist lõpus näha võib. Teadsin, et juhtub midagi hirmsat, mäletan aastatetagust uudist sellest mägironijast isegi. Algas väga rahulikult, lausa lõbusalt. Seiklust täis matk, mis saavutab nii dramaatilise lõpu, et mul hakkas pärast 1h 15min vaatamist ilgelt halb olla. Kinolina ees ma väga põdeja pole. Pigem teen teiste üle nalja, kes võigaste stseenide pärast oma nägu varjavad või hoopis teise tuppa põgenevad. See oli ikka üks filmi jube kõrghetk, mida ootasin nii kaua, kuid mõjus sellise jõuga, et jääb väga pikaks ajaks meelde. Teos ise täideti tegelikult täitsa kenasti igasuguste mälestuste ja viirastustega kenasti ära, et sellist vaikset mõlgutama panevaid seisvaid tühje stseene polnudki. Kartsin, et hakkab igav, aga vastupidi. Soovitan!

Microcosmos

2011-03-22T15:13:00.001+01:00

Antud teose puhul on tegemist räigelt ilusate kaadritega, mis pärineb pisikesest maailmast, mille peategelased on igasugused putukad-mutukad, põrnikad, liblikad, limukad, tõugud, vaglad, sipelgad, nälkjad, kärbsed, tuhandejalgsed ja veel posu lendavaid kui ka mitte lendavaid kuuejalgseid tüüpe. See on taustaks väga rahustavalt mõjuv linateos, mis nüüdse päikesepaisteliste ilmadega kevade ikka nii lähedale toob, et tekib tahtmine minna välja naiste lühenevaid seelikuid ja pikenevaid jalgu vaatama minna. Samuti käis peast läbi, et maasikaid tahaks süüa.

Ponyo

2011-03-22T11:35:00.002+01:00

Päris hea vitamiinilaks, samal ajal lihtne ja rahulik vaatamine. Iga Hayao Miyazaki animega tunnen üha enam, et tegemist on õige asjaga. Fantaasiat vajaka ei jää ning värviküllane on ka. Jumalast hea värk ju. Lugu poisist, kes leiab merest kuldkalakese, kes omakorda saab maitsta inimeseverd ja nüüd ise inimeseks moonduda soovib. Ja lõppeks hakkabki maapeal elama, kasvatab endale kõik vajalikud jäsemed japuha. Naljakaid momente mahtus teosesse omajagu ning puudust ei tundnud ka visuaalselt hästi liikuma pandud piltidest. Eriti kaasahaarav oli tsunaami pealelend. Muidugi ma arvan, et selle fantaasiarohkusega oleks saanud vintigi veel juurde keerata, sest lagi see kindlasti polnud. Seda vinti ma säärastest teostest üldiselt otsingi. Järgmisteks omasugusteks, mille ette võtan, saavad olema Nausicaä Of The Valley Of The Wind ja Laputa: Castle In The Sky. Loodan seda vitamiinijanu nendega kustutada. Aga üldiselt on Ponyoga tegemist väga hea teosega, mis ei aegu... vist.

Black Death

2011-03-22T10:52:00.001+01:00

Mõõgafilmide fänn suuresti pole, kuid vaatamata sellele võtsin selle Hiinast mööda siiditeed rottidega rännanud jubedast haigusest filmi ette. Film polnud otseselt haigusest endast, kuid teoses nägi katku surnud inimesi tänavatel kobrutamas kui ka haiguse käes vaevlevaid inimesi rohkesti. Selles suhtes andis film säärase vaikse haigerohelise atmosfääri mõnusalt edasi. Katk polnud kuigi lõbus, nii mõnedki "nõiad" ja kaevude mürgitajad said selles teoses otsa. Kino ise pajatab loo timukate rännakust haigusest rusutud maal kuskile nekromantserit kinni püüdma. Ja nende teejuhiks on üksik munk, kes ise on teel oma eide juurde. Teepeal tuleb ette seiklusi, viimane seiklus on eriti karm, mis lõppeb küllaltki kurvalt palgasõdurite jaoks.
Tito vaatas filmi tähelepanelikumalt kui mina.

You Kill Me

2011-03-21T20:49:00.002+01:00

Viimasel ajal vaadatuist naljafilmist üks parim neist ameerika russidest, kes elatist teenivad kergelt öeldes kuritegevusega. Õigemini on peategelaseks vene maffia juurest alkoholismi tõttu San Franciscosse "puhkusele" saadetud tiblast, kes end kokku üritab võtta ning seal ka armastatu leiab. Ehk armastus kergelt motiveerib teda ka paremaks inimeseks hakkama. San Francisco on täitsa cool linn ning mehe uuteks sõpradeks saavad kulid AA-miitingult. Aga see venelane oli väga naljakas tegelane, kui ta nö paranes, hakkas ta ka rohkem nalja viskama. Nagu juba mainitud, see üks väheseid vaadatavaid komöödiaid. Soovitan.

L'illusionniste

2011-03-21T20:25:00.000+01:00

Väga kaua oodatud multifilm, mille siis lõppudelõpuks kätte sain ning kohe ka vaatamise alla kuulus. Ammusel ajal ühe miimi kirjutatud lugu mustkunstnikust, kes Prantsusmaalt Šotimaale reisis, sealses isoleeritud maakonnas mõned etendused andis. Tal õnnestus üks maaplika ära veenda, et ta on tõeline maag. Siit ei saa algus mitte romantika, vaid lihtsalt kerge sõprus. Kerget ja sooja huumorit täis teos, mõnusalt rahuliku themesongiga, visuaalselt samuti ilus. Igatahes soovitan.

BLACK'n BALKAN'n WHITE MOVIE NIGHT vol 5

2011-03-18T07:35:00.003+01:00

What's Eating Gilbert Grape

2011-03-17T22:33:00.000+01:00

Leonardo DiCabrio väga tugevs rolliesituses. Mulle sümpatiseerib ta üldse rohkem filmides, kus ta veel noor poisike oli ( This Boy's Life, The Baseball Diaries), nüüd siis see, neist kõige varem vändatud kino, kus ta hälvikut mängib. Super! Rolli sisseelamise mõttes pidi Leo mõned päevad vaimselthaigete teismelistega koos viibima ning neid matkima õppima. Aga ta ei ole muide üldse peategelane ega midagi, kuid osa eest oleks ta auhinna ikkagi saanud. Endiselt ei saa me ümber depressiivsest Ameerika väikelinnast Texases, kust sõidab läbi karavaniderong. Üks karavan, milles sõidab kaasa üks tiinekas, jääb sinna katkise automootori pärast pikemaks ajaks. Nüüd siit algab pisikene armastuslugu hävliku suurema venna ja karavanipliksi vahel. Üldiselt sealne elu on üsnagi vaikne. Väga naljakas seik oli sealse uue burksiputka avamine, mis oli säärase suure kella otsa riputatud, et kogu maakond kohal oli. Üldiselt oli filmis kurbusekuma rohkem kui rõõmu, kuigi lõbunäljas maakaid seal pealtnäha ka nüüd ei olnud. Vot nii rusub sealne vaikus. Soovitan!

Rubber

2011-03-17T19:47:00.001+01:00

Pealkirja ja posteri järgi otsustades võiks tegemist olla ühe suhteliselt mõttetu filmiga. Väga paljud kriitikud on leidnud, et nii see on ka. Kuid kui mina selle läbi vaatasin, siis jäi küll ila tilkuma, sest koomiline kui ka lihtsalt väga eriline lugu haaras kaasa. Mis siis õieti toimub? Elu on siisse puhutud kõige igapäevaselt igavaimale asjale nagu autorehv, nimeks tol Robert. Ja Robert avastab endale lisaks ringi veeremisvõimele veel miski võime. Ja pahandused Ameerika depressiivses väikelinnas algavad. Teos peaks olema õuguskomöödia või midagi sinna poole. Eks ta omajagu õudne ole ka, kuid koomilised, absurdsed ja veidrad stseenid nullivad selle võikuse kõik ära. Ehk oleks paremast helikettamängustki piisanud. Kuid kes pole ammu midagi imelikku liikuvpildil näinud, siis sellel ma soovitan küll pilk peale panna.

Megamind

2011-03-17T09:30:00.001+01:00

Otsustasin hilisõhtul enne magama minekut turgutada natukene oma lapsemeelt, võtsin ette multifilmi eriti suure ja sinise peaga mehest, kes on jube-jube halb tegelane, samal ajal, et film tasakaalu viia, on jube-jube hea tegelane ka sisse toodud. Enam-vähem säärane Power Puff Girlsi stsenaarium Mojo-Jojo peksa saamise osas, kuid sisse tuleb täiesti uus nüanss: halb saab võitu ning ta hakka ise heaks ja saab kõik andeks. Vapustavalt lõbus värk.

Hardware

2011-03-15T21:10:00.002+01:00

Apokalüptika mõjub kõige paremini siis, kui see massiivsete stseenidega sisse imeb ja loob atmosfääri, mis judinad peale toob (The Road, The Book of Eli, Children of Men, A Boy and His Dog, Waterworld). Raudvara algus oli lootust andev, sest stseen säärases ohtlikult radioaktiivses maailmas juba hakkas looma säärast mõnusat tuttavat olustikku, milles värvid tuunitud hirmuäratavalt punaseks. Tühjuses tatsab ringi räbalates nomaad-seikleja, kes leiab liiva seest küborgi pea, mis hiljem hakkab jubedalt pahandust korraldama. Pea võtab sõn otses mõttes jalad alla. Hirmsasti janunen selliste filmide järele, mis vaatab sügavamale tsivilisatsioonipõrgusse, kus inimeste elukvaliteedis on toimunud kohutav taandareng ning kehtivad tšungliseadused. Nii enamvähem on ka selles kinos, milles paistab laineid löövat vana aegunud arvutitehnika, industrialiseerumine, räpasus, inimelul pole kaalu. Kahtlaseks, kuid siiski vaadatavaks hakkab muutuma siis, kui küborg täiuslikuks saab, kuid grupp inimesi sellest siiski võitluses üle on.

Gulliver's Travels

2011-03-14T22:00:00.007+01:00

Gulliveri reiside eriti nilbe versioon, milles staarmuinasjutu tegelaseks on minu peaaegu kõigi aegade lemmik Jack Black. Miks ma nii ütlesin... minu lemmik? Tegelikult kui ma nüüd ausalt ära ütlen, siis mulle meeldib Ben Stiller ka. Aga Jack Black oli väga lahe Tenasious D, Nacho Libre üritustes, samuti proovis ta vähe tõsisema friigi rolli Be Kind Rewind's, mida peaks veelgi vaatama. Nüüd siis see mõttetu linateos, mis ei erine Crazy Moviest ja mingitest nilbetest Palja Relva kui ka Will Ferreli üliedukatest katsetustest. Jah... Gulliveri reisides ma isegi naersin paaril-kolmel korral. Film muidu on sitt, siin polegi midagi lisada. Mina ei tea... teistkordselt ei vaataks. Kui filmist peaks kirjutama Ninjarobot, siis kardan, et ta kirjutaks sellest ülimalt mõnusa mulli kokku, aga mina ei oska. Kuhu ta üldse kadunud on, ah?

The Day The Earth Stood Still

2011-03-14T14:49:00.001+01:00

Korterikaaslane keksis ringi filmiga, mis pärineb 2008. aastast ja visuaalsed efektid pidavat olema jahmatama panevad, Keanu Reeves olevat säärast aktsõnit korraldanud ning Maailm saab filmi käigus täitsa otsa. Aga see kõik on remake minu vaadatud vanale linateosele, mis loo poolepealt nii kaugele ei lähe kui remake. Vastupidi, lõppeb nagu noaga lõigatult. Filmi lõppu polnud justkui veel nähagi, aga vaatamata sellele lõppes ära. See uus tükk justkui oleks olnud hädavajalik. Nüüd kõlgutangi pead: vaadata uuem ära või mitte? Ma ei oska sellest filmist väga midagi harvata. Filmi teema on iseenesest väga hea, kuid lugu anti edasi natukene lahjalt. Ma ei elanud sellesse üldse sisse, pealegi lõpp oli nagu see oli. Mis lugu on siis? Maale maandub tundmatu lendav taldrik, kust seest kargab välja kiivriga humanoid ja temaga kaasas on robot. Humanoidil on ülesandeks teavitada inimkonda millestki kohutavast, seejuures ei huvita teda mingisugused inimeste väikesed mõttetud tülid ja probleemid (käimas on külma sõja pingelised aastad). Kõikide rahvuste juhid tuleb kutsuda kokku ühe laua äärde ning info tuleb teha korraga teatavaks. Nojah. Vahepeal kujunevad sündmused inimkonna ja ufonaudi vahel väga keeruliseks, seega ei kuku kõik välja nii nagu plaanitud.

Raging Bull

2011-03-13T19:29:00.001+01:00

Sight & Sound mainis ühes artiklis The Fighterit koos selle sama poksi- ja suhtedraamaga. mille peategelaseks on meile vägagi tuntud Robert DeNiro. See on film, kus vaatajal tuleb järjekordselt pea ära pöörata, kui ta kukub filmis naistega tatti panema. Vot nii hull saab olema see vaatepilt. Mainitud tegelane on oma karjääri jooksul pidanud mängima äärmiselt perversseid, haigeid ja sadistlikult kahtlaseid julmureid, seegikord oli tegemist tasakaalutu poksijaga. Eelkõige väljendub see tema äärmises armukadeduses, mis muutub totraks ning ei lase kellelgi normaalselt elada. Lisaks naudib ta valu, mille saab rahuldatud poksiringis. Õudne värk. Aga film ise on huvitav. Muidugi ei ole need sarnased The Fighterile ega ka Rockyle. Täitsa sündmusterohke andmine edukast poksijast siiski. Soovitan.

True Grit

2011-03-13T16:26:00.001+01:00

No mis ma oskan öelda. Vaatasin lõpuni, kuid ma ei osanud seda vesterni nautida... vist. Nomineeris see ju õige mitmele Oscarile. No katsume siis filmist midagi väga positiivset leida. Jeff Bridges, silmaklapiga marshal on äge nihilist, kerge boheemlane ja võtab elu ikka mõnusalt naudeldes. Karakter mulle meeldis. Matt Damon üllatas säärases vaikses, tagasihoidlikus rollis, aga muidu ega mõjubki pigem säärans vaiksena. Üllatas, sest tagasihoidliku kauboina oskas ta superhästi tulistada. Aga noor piff, kes on palganud Marshali oma isa mõrvarit tabama, on eriti füürer. Pani hambaid krigistama, kui ta noid täismehi käsutama kukkus. Muide ta jääb vanatüdrukuks, mille üle ma isegi parastasin. Film on remake, esimest filmi pole ma näinud, kuid traileri järgi otsustades mõjusid mulle mõlemad filmid vägagi sarnased. Aga ega need ei peagi erinevad olema tegelikult. Üldiselt ma ei süvenenud sellesse filmi üldse, seega jäi objektiivne meeleolu ära.

Escape from the Planet of the Apes

2011-03-13T14:08:00.001+01:00

Nagu ma eelmises ahvidega seotud postis mainis, vaatan kindlasti Planet of the Apes legacy'st veel filme, nüüd jõudiski kätte aeg järgmise jaoks. Ahvide Planeet koos kõikide eluvormidega plahvatas aatompommi lõhkedes mitmeks tuhandeks ribaks, kuid kolmel shimpansil õnnestus end sokutada varem maandunud kosmoselaeva, mis sõidutas nad otse inimestega asustatud Maamunale. Oh seda imestust, üllatust ja hirmu sõdurite silmis, kui astronaudiskafandrites ahvid kosmoselaevast välja astusid ning kiivrid peast võtsid. Vastuvõtt oli rohkem kui imelik, intelligentsed ahvid pisteti loomaaeda. Mulle pakkus see nalja. Kuid siiski areneb see lugu keerukamaks, inimestega esialgu klapp toimib ning läbisaamine on hea. Ahvid saavad ülemaailma kuuslaks, kui ainukesed omataolised, kuid kõrgema võimu organid muutuvad aina skeptilisemaks. Kahe eelmisega võrreldes ei olnud see nii ootuspäraselt suurepärane, aga hästi vaadatav ja hea. Ehk sai saatuslikuks ahvide pöördumine maale, kus teised karvased puudusid ning ahvimöllu oli ka selle võrra vähem, kuid siiski on tegemist klassikaga. Mulle meeldis. Soovitan!

Castaway on the Moon

2011-03-12T22:40:00.000+01:00

Koosviibimise teiseks filmiks oli teos Lõuna-Koreast. Kui Ninjarobot poleks sellest oma blogis kirjutanud, siis arvatavasti oleks see film siiani mul vaatamata. Tegelikult on see üks film District 9 ja Black Cat, White Cat kõrval, mida ma olen näinud palju kordi ning olen kindel, et vaatan vabatahtlikult seda veelgi. Vot nii palju meeldib see Korea värk mulle. Eelkõige lööb filmi lakke selle koomiline lugu, kus ülekaela võlgades, naisest lahku läinud mees üritab enese tappa hüpates kõrgelt sillalt linna läbivasse jõkke, kuid vool kannab elust räsitud mehe hoopis pisikesele jõe saarele silla lähistel, kuhu ta ka kuudeks lõksu jääb. Ujuda ei oska, keegi teda sealt ära tuua ei märka, ning nüüd tulebki pilusilmsel Robinsonil linna südames piiratud territooriumil hakkama saada. Uskumatu, aga ta saabki. Tal on seal lõpedeks kõik eluks vajalik olemas. Kutile hakkab seal nii hirmsasti meeldima, kiindub saarde nii tugevalt, et ei soovi sealt enam lahkudagi. Erinevalt Cast Away ja sarnastest omalaadsetest ei otsi ta võimalusi saarelt lahkumiseks. Igatahes kui soovite huvitavat ja naljakat meelelahutust, siis see film on kohustuslik.

Live For This vaatas ka seda.

A Simple Noodle Story

2011-03-12T22:00:00.000+01:00

Sai siis koolis pisike seltskond kokku kutsutud rohkesti õlut jooma, krõpsu sööma ning vaatasime suurelt ekraanilt ära kaks The Pirate Bay'st tõmmatud filmi. Esimene neist oli PÖFF'l positiivset kaja saanud ning sõbranna poolt soovitatud film, mis pärineb Hiinamaalt ja pakatab mõrvaloo vaimukatest keerdkäikudest pisikese nuudlirestorani kokkadest ja ülemustest. Üldsus teab seda teost kui A Woman, A Gun and a Noodle Shop. Tegelikult on see remake ühest USA '84 aasta filmist, Simple Blood (ootab muide vaatamist), kuid nagu juba mainitud, märksa lõbusamas võtmes. Ja nalja tõesti sai! Ja mõni koht filmist oli sääraselt humoorikas, kus pidi naerma kõva häälega. Mõned tegelased olid labased, kuid vaatamata kõigele sellele vaimukusele oli teoses põnevus pidevalt üleval. Film meeldis kõigile ja vabalt soovitan seda edasi!

Kober pajatab ka sellest.

Beneath the Planet of the Apes

2011-03-12T19:29:00.002+01:00

Tegmist on järjefilmiga Planet of Ape'le, sest esimeses filmis jäi ots lahti seal, et kosmonaut jäi ahvidega Maamunal vabadust nautima. Nüüd korraldati planeedile lõksu jäänud ameeriklasele päästeoperatsioon, kuid päästelaev maandub vastu maapinda puruks ja seiklused algavad. Ja ahvid on endiselt arvamusel, et hea inimene on surnud inimene, inimene pakatab kurjusest. Kuid mul jäi arusaamatuks, milles see väljendub. Need inimesed, keda ahvid võrkudega püüavad, küll mingisugust ohtu neile ei valmistaks, sest nad on lollid nagu lambad. Tegelikult tuleb filmi lõpust välja, et on veel üks rass sellel väänatud ajaloo ja evolutsiooniga tulevikuplaneedil. Nimelt on seal aatompommi kummardajate sekt (inimesed vist??), kes on oma intellegtuaalsuselt ja kultuuritasemelt üle absoluudselt kõigist. Kiskus väga huvitavaks ja kindlasti võtan ette järgmisegi ahvidemöllu.

Shallow Grave

2011-03-11T13:17:00.000+01:00

Ewan McGregory esimene suur roll säärases ägedas ning lihtsakoelises jandis, mis pakatab vaimukatest situatsioonidest ja käitumisest. Esitan teile küsimuse, et mis oleks esimene samm, kui teile kukuks sülle kuninganna piltidega paberilipakaid täis kohver. Antud loos juhtus säärane lugu, et kolmele sõbradest korterikaaslasele sattus kätte selline raha pilgeni täis kohver, aga sellega tuli kaasa keskealise mehe surnukeha. Rahast loobuda ei soovitud, seega jäi politseid säärasest "võimalusest" teavitamata. Kuid millele tegelased ei mõtle, et edasised sündmused muudavad sõprade vahelisi suhteid sedavõrd, et hakkavad üksteist nugade ja haamritega peksma. See võib kõlada hõõvastavalt, kuid kindlasti pole see kõige hõõvastavam seik kogu filmi juures. Ja nagu alguses juba mainitud sai, on film vaimukas, seega hõõvastust ei tekita tegelikult midagi.

Secretary

2011-03-09T13:53:00.003+01:00

Algas see linatoes sääraselt, mis tuletas mulle nii väga meelde seda kurba, depressiivset prantslaste Romance'i. Kuid see hämmastus kestis ainult võibolla esimesed 30 sekundit, kust edasi hakkasin juba rõõmust käsiplaksutama, sest lugu saab olema hoopis seksuaalhälvetest ning nende all kannatavatest inimestest lõbusas võtmes. Rusuvusefaktorit kumab läbi, kuid vaatajal jääb kaasatundmata. Film sellest, kuidas seksuaalne domineerimine/alistumine toimib suhtes väga hästi, seejuures armastus ei kao kuhugi. Film võib algselt tunduda kui naistekas, kuid mina leidsin sellest väga palju midagi ka meestele, kasvõi see, et näeb tissi ja tussi. Olgu veel lisaks öeldud, et otsisin head filmi armsa Maggie Gyllenhaaliga ning sain just seda, mida tahtsin.

Porco Rosso

2011-03-08T18:02:00.001+01:00

Jäin mõtlema linateost vaadates, et kas jaapanlaste jaoks on Euroopa kuidagi eksootiline või siis miks seda ikka ja jälle mõnes animes tegevuskohana näeme. Või on see lihtsalt Hayao Miyazaki enda idee tuua säärane "friikimaailm" kodumaa pilukatele lähemale. Pole see ju esimene kordki. Punane Siga, põhitegelane on endine Itaalia lendur, kes pärast Esimest Maailmasõda teenib elatist hoopiski pearahakütina. Küttimist jätkub pidevaks, sest on keda lennukiga tagaajada. Jätkub pinget, nalja kui ka armastust, palju möllu ja vingeid manöörverid lennukitega.

Stranger Than Paradise

2011-03-08T17:35:00.000+01:00

Absurdne film, millel point kergelt puudub üldse. Lühike lugu igavlevast poisist, kellele saabub New Yorki külaline, sugualne Ungarist. Külaline, kena näitsik on teel vanaema juurde Clevelandi. Olgu, sugulane läks edasi, aasta pärast sõitis poiss sõbraga talle külla. Passisid veits aega külas ning siis otsustasid koos Floridasse sõita, kus pliks kaotsi läks. Kuid see pole veel kõik. Nüüd tuleb sisse pisike püäntlik skeemitamine, kus saatuse tahtel inimesed kuidagi jälle kokku ei saa, mõned lendavad eksikombel hoopis Euroopasse. Säärane lugu oligi, mis väga huvitavat ei kõla. Film on pikema ajalisem projekt kui tavalised filmid. Võtted said alguse ülikoolist, kus üks filmiväntajatest viimast aastat oli, ja teos tuli välja alles mõned aastad hiljem ning kohe võtsid ära ka auhinna.

Never Let Me Go

2011-03-07T17:45:00.000+01:00

Kurat, selle filmi puhul oli piir romantilise ulme-sci-fi ja romantilise draama vahel nii õhk õrn, et hakka või mõtlema peategelastest kui kapslisse segatud, katseklaasist kasvanud kloonidest. Või ma kujutasin midagi ette. Selle asemel, et nendele tarkadele noortele õpetada era(/eri)koolis rasket füüsikat, saavad nad sellist vatti meditsiini-, luule ja teatrialal, et paneb mõtlema, kes neist lastest siis tegelikult sirgub. Isolatsioonis hoitud lapsed. Romaani järgi vändatud film. Kardan, et raamat oleks olnud veelgi põnevam. Soovitan!

Wall Street

2011-03-06T19:06:00.000+01:00

Charlie Sheen jälle pandud nii heasse filmi. Kõik säärased filmid teevad tema paroodiakatsetustega üks-null, sest eelkõige on ta silme-ees just nimelt nende samade labaste linateostega. Film on piisavalt keeruline, et mitte-midagi aru saada, sest paljudest filmidest tean telefoni otsas närveerimist, viipe-keeles teisele poole saali midagi näitamist, paberite loopimist ja julmalt keegi võidav või kaotab raha. Pole nende börsiteemadega nii tuttav, huvigi puudub, seega üleliigseid küsimusi ei tekkinud. Suhted-suhted-ärisuhted-töösuhted on põhiteema. Vaal tõmbab tillist kaugelepürgijat, kuid lõppedeks saab tillist tõmmatud suur vaal, Gekko ise. Sellistel puhkudel emotsionaalsusest puudu ei jää ning enesekontroll kaob, plahvatus. Nüüd, kus Wall Street: Money Never Sleeps veel nägemata, oli igati õige värk Michael Douglastki oma vanatuttavas karakteris näha. See mees vist ka ei muutu väga. Soengi on samaks jäänud.

Equilibrium

2011-03-06T14:34:00.000+01:00

Säärast tuleviku antiutoopia inimeste kontrollimise paska on nähtud viimastel aastatel väga palju. Justnimelt on tegemist pasaga, sest lugu ei suudeta teha veenvaks, keerukuse moment jääb sinna nulli lähedale. Et alustad vaatamist ning zombiena vahid selle lõpuni ja olemas. Film läbi. Vsjo, mingeid emotsioone ei tekkinud. Pealegi on nagu nähtud juba see film, kuskilt. Sellesmõttes, et jõle palju sarnaseid jooni oli teiste omalaadsetega. Seda tuleviku politseitralli näeb päris tihti. Miks? Justkui politseiriik olekski tulevik. Paistab, et peab jälle pöörduma ulmegurude poole ning küsima, miks see nii on? Minority Report, I Robot jne - koguaeg üks-sama rabelemine, süsteemi vastu töötamine. Üldiselt on nii, et võib ju vaadata küll, aga Matrix meeldib rohkem.

Ben-Hur

2011-03-06T14:01:00.000+01:00

Filmis näeb Jeesust sündimas ning hiljem risti vedamas ja piitsahoope tundmas. Kuid ta ei ole üldse peategelane. Lihtsalt paar korda lipsab läbi, kusjuures tema nägu ei näitagi kordagi. Kõrvaltegelane. Aga peategelane on hoopiski üks aristokraat, kellele lüüakse nuga selga sõber-roomlase poolt. Siin on tegemist ilmselge võimu kehtestamisega, kus vahendeid selleks ei valita. Aristokraat satub selle tõttu ühiskonna kõige madalamale pulgale, temast saab ori. Vaagub seal räbalates, kuid elutahe, viha ja kättemaksuhimu on nii suur, et ta tuleb tagasi. Tagasitulek saab saatuse tahtel olema nii suurejooneline. Kuid kättemaks jääb kesiseks. Teos on pikk ja vaatamise ajal koorub tegelase ümber lahti väga palju kihte.

Mammuth

2011-03-02T20:27:00.001+01:00

Väga raske võib olla inimesel, kes jääb pensionile, ning tal pole ei mingisugust plaani ega ideid, mida selle rohke vaba ajaga nüüd peale hakata. Kardan, et seda kogevad väga paljud pensionile jääjad. Ei teagi, kumb on parem: kas Linnar Priimäe kombel olla tark, see tõttu igavleda, või pensionär, kellel aega kõrini, ja igavleda. Vanamees hüüdnimega Mammut on tegelikult huvitav tegelane, kes on endiste tööandjate laiskuse ning paberite mittetäitmise tõttu vähem pensionit saamas, ning otsustab minna endistele bossidele rusikat näitama. Teekonnal tuleb ette mitmeid huvitavaid karaktereid, kohti, mälestusi mehe minevikust. Kuid vahepeal on möödunud palju aega, võõrandumine on olnud tohutu. Neid aegu enam tagasi ei saa. Kuid roadtrip mõjutas meest sedavõrd palju, et suunurgad on pikaks ajaks ülespoole suunatud.

Black'n Asian'n White Movie Night vol 4

2011-03-02T13:11:00.002+01:00

Children of Men

2011-03-02T10:32:00.001+01:00

Sellist nilbet apokalüptikat nagu selles filmis, mina kogeda ei tahaks. See kõik meenutas mulle enim sellist filmi nagu Schindlers List või midagi sarnast, kus juute kaigastega getodesse peksti. Antud linaloos on aasta 2027, naised enam ei sünnita, lihtsalt lakkasid lapsi saamast ja noorim inimene suri filmis 18 aastasena. Ainukene ehk viimane toimiv ühiskond ja valitsus on veel Inglismaal, kuhu kogu maailm sisse soovib saada, tõeline ühiskonnaoaas, kuid paradiisist on asi kaugel. Inglismaa võimuorganid ja esindajad peksavad immigrandid ikka ja jälle kõrge okastraadiga ümbritsetud müüritaha. See tekitab pahameelt inimõiguslastes. Lokkab vägivald, terrorism, kogu inimkond liigub kiirusel hukule aina lähedamale. Sajandi lõpuks poleks enam ühtegi inimest, kuid inimõiguslased on saanud enda valdusesse Aafrika naise, immigrant, kes mingi imeläbi on jäänud rasedaks. Uskumatu. Täitsa ime, mõtlesin ise ka filmi ajal, sest kõik olustik anti tõsiselt tõetruult edasi. Teos pole erilist kasumit teeninud, mis mulle üllatusena tuli. Ja linnalahingu stseenid olid tehtud ühekordse võttega. Äss! Film on hea, soovitan!

Veebruari verstapost

2011-03-01T21:09:00.002+01:00

Veebruarikuu oli filmidemõttes nii produktiivne, et lausa lust oli sellele kuule tagasi mõelda. Eelkõige sellepärast, et ära märkimist vajab tavalisest rohkem filme. Peaks teinekordki rohkem jooma, mis paneb pohmakaid põdema. Siis nagunii ei suuda midagi teha, kui ainult oodata meelelahutust filmide näol mõnusate uinakute vahele. Vähemalt korra vaataks veel nii mõningat vaadatuist. Järgmiseks üritan PÖFF'l olnud filmidega jätkata, samuti peab Oscari nominentidele ruumi jätma. Ja JAFF on tulemas, mis tähendab, et ka sealt tuleb hakata noppeid tegema.