Sunday, October 30, 2011

Rise of the Planet of the Apes

Ühte ahvide ülestõusu me juba teame, mis toimus ahvide poolt, kes inimeste heaks orjatööd tegid. Väga põnev. Nüüd toimus järgmine ülestõus, mis ei ole eelmise ülestõusuga absoluudselt kuidagi seotud. Samuti ei ole viimane linalugu eelmise remake. Räägitakse, et film on algus omaette seeriaks. Jääme siis ootama.
Ahvideks ei olnud seekord inimesed kostüümides, vaid olid arvuti poolt kokku kirjutatud ilusad karvapallid, kes paratamatult meenutasid nüüd ahve igatepidi, iga nurga alt. See oli üks suur pluss uue ahvifilmi puhul, mis andis kinoloole ikka  reaalsemalt tajutava tunde. Aga silma häiris ka miskit. Vallutusstseen, kus ahvid hordina linnapoole tormavad. Ise mõtlesin, et San Franciscos pole pooltki nii palju neid, kui seal äkki mäe peal jooksis. Kes filmi näinud, saavad aru küll, mida mõtlen. Õnneks see viga ei nulli filmi teps-mitte ära, lihtsalt üks tähelepanek.







The Cottage

Mulle meeldivad õuduskomöödiad, milles on korralikult rõvedusi, tapmist ja rippimist, ning mille käigus ei saa naeru pidama. The Cottage just seda sorti on, mida vaadata seltskonnaga. Pole vaja end panna valmis tund-ja-pool kestvaks judinaid tekitavaks inglise hillibillimõrvamiseks, sest olukorrad muudavad loo päris rõõmsaks. Lõppude lõpuks ei tunne kellelegi kaasa.



Gone in 60 Seconds

Kui mäletame filmi Bullitt, kus päris kõva ports minuteid võis lihtsalt kummide krigisemise ja vilina alla panna, siis selles seitsmekümendate hittfilmis juhtub see jälle. Remake Nicolas Cagega on ikka tase kuid käesolevfilm meenutab rohkem Vanishing Pointi. mis vingetest autovargustest kaugele jääb. Värvid olid täpselt selle toonivõrra lahjemad, mis selles filmist hea oleks teinud, aga maha ka ei oska teha. Mingi tera seal siiski oli, mille tõttu lõppu ka nägin.




Drive

Kuangi oli selline mäng nagu Driver, mida sai oksendamiseni taotud. Ja filmi Drive algusminutid meenutasid kohe vägagi mängu põhitegevust. See meeldis mulle. Kuid kuskil maal filmi vaadates, kui ekraan tükkaega juba vaikne ja rahulik oli olnud, sain aru, et film ei pürgi tüüpiliseks äktsionist pakatavaks klaasikillu klirina saatel verd pritsivaks märulifilmiks. Oma jagu muuve siiski oli, kuid põhiolemus jäi siiski tõsiseks, inimsuhteid väärtustavaks linalooks. Lugu ei hiilanud küll keerukusega, kuid lihtsaks see ka ei jäänud. Parajalt hoomatav lugu, mille vältel teeb kaksikelu elav Gosling läbi parajalt eluohtliku ja põneva seikluse. Kuna tegevustesse oli sisse segatud naabripliks, siis pidi see talle kõvasti hoogu andma. Mõnus hilisõhtune film!




Saturday, October 29, 2011

Paranormal Activity 3

Supernaturaalne film, mis nägi päevavalgust esimest korda kinodes võibolla kümme päeva tagasi. Veel enne ööd mõtlesin selle ära näha, et tuulisesse sügisesse natukene süngust ja tumedamaid tooni anda... ni fiilingumõttes.
Tuleb tunnistada, et see lihtne käsikaamera effekt on päris äge, mis loob ka mingisuguse imeliku fiilingu kogu filmi ümber, teeb vaataja jaoks reaalsemaks. Lihtsuses peitub jõud. Filmis ei ole punnitatud, võltse kohti, mis jätavad odava varjundi, seega võiks ka näitlejatele plussiga lajatada. Pold enne kolmandat osa esimest-teist osa näinud ning vaatasin selle pärast järgi. No kui esimene osa oli teie jaoks õudne, siis kolmandat osa võibolla ei kannatagi ära. Asi ei olegi nende ehmatuskohades või nende rohkuses, kuid see ebanormaalne aktiivsus läheb ikkagi kaugemale ning juhtub jubedamaid asju, mis paneb nina krimpsus pead ära pöörama. Tumedad toonid tulid jõle kähku ning aina süngemaks läks.
See on film, mis kõditab igat üht.