Tuesday, July 19, 2011

Dogtooth

Päris juulikuu alguses juba käisin Roskilde Festivalil, kus lisaks mitmele muusikalavale on keset 130 000 inimese telkimis-, sittamis- ja alko-narkomöllu püsti pandud ka hiiglaslik pavilion kõige kinoga. Selleaastane kinovalik jäi ütlemata mõttetuks, kuid sellegi poolest vaatasin peredraama(või tragöödia?) Kreekast. Peremudel oli igati konservatiivne: karm isa, sõna kuulav ema ja pealt näha heade kommetega hästi kasvatatud lapsed. Kuid kui sügavamale pere hinge näidatakse, tekib sees jälk tunne. Spekulatsioonidele ja fantaasiale voli andes mõtlesin välja ka põhjused, miks antud perekond nii toimis ning kohati muutus filmi sisu ka väga koomiliseks. Üldpilt jäi siiski rõvedaks.





Monday, July 11, 2011

Lords of Dogtown

No nii, noored rulatajad, võtke tillid püksist välja, siit tuleb midagi just teile. Lugu teismelistest, kelle elu näib olevat surf. Surfata ei saa siis, kui oled asfaldil. Siin tuleb mängu rula. Aastad olid siis varased seitsmekümnendad ning kamp poisse teevad rulatamises revolutsiooni. Filmist käib läbi justkui boonusena nii mõnigi legendaarne rulataja klassikalise roki taustal. Heath Ledger paneb hästi. Muud siit filmist ei leia. Oma mälust mäletan, et kui film välja tuli, lõi see laineid. Ise nägin seda esimest korda alles nüüd ja sellest täiesti piisas. Üldiselt vaatatav.









Stake Land

Enim tuletas see katastroofiline apokalüptika teeloleku vampiirifilm mulle meelde seriaali Walking Dead. Antud teostes on liikuma sunnitud laibad äärmiselt sarnased. Ühes on vampiirid, teises aga zombid. Võib need nimetused rahumeeli segi ajada, midagi sellest ei juhtu, filmi saab kenasti lõpuni vaadata. Siinkohal tekib ka küsimus, kuhu jäid küüslaaugu paunad, kirikuristid, pühavesi ja kõik seesugune, mis ajab vereimejad pöördesse. Samuti ei lennanud ühtegi nahkhiirt mööda... nii naljamõttes.
Olgu, pole viga. Teos ise saab olema ja on ehmatusõudukatest meeldejäävaim ja huvitavaim, minu jaoks. Võlus ka apokalüptika suuresti. Üheks suureks plussiks on see, et juba filmi alguses pandi film rulluma, lugu käima, vampiirid lendama ja tapma. Alguspooltund osutus nii intensiivseks, et piffgi käis vahepeal teises toas hinge tõmbamas ning edasist vaatamist kaalumas. Vot nii õudne on see. Mida enam lõpupoole, seda aeglasemaks film jäi. Tõmbas tuurid maha, nagu öeldakse. Film jäi nii vaikseks, et tšikk jäi sootuks magama. Kino üldmuljet see aeglus ei sega, väärt vaatamine sellegipoolest.









Monster House

Jäi silma selline õudusi täis judinaid tekitav animatsioon, kus lapspeategelased naabrimehe maja poolt ära süüakse ning pärast mõningasi seiklusi sealt sirge seljaga välja jalutavad. Teistsugust stsenaariumi olekski raske ette kujutada; eriti veel siis, kui tegemist on lastele mõeldud teosega. Tüüpiline.









Jackass 3.5

Kas siin kohal on üldse vaja midagi lisada? Jackass nagu Jackass ikka, kuid see .5 seal juures peaks vist tähendama mingisugust lisamaterjali, mis ei mahtunud 3Dsse. See lisamaterjal suures osas on tegelikult meisterretside jutuajamised intervjueeritava rollis kui ka paar trikki. Üldiselt jättis kesise mulje, mida vaatama ei tormaks. Film pidi algselt tagama mõnusa lõunapooliku, kuniks vihm õues alla ära sajab, kuid täitrolli see ikka ei täitnud. Ikka kippusin ekraani väikseks tegema ja hoopis leidsin end semulast sotsiaalset elu nautimast. Mõttetu.







Super

Hakkasin vaatama ning mitte just tähelepanelikult. Pigem kuulasin ja vaatasin ühe silma-kõrvaga. IMDb skoor ja minu hinnang filmile ei käi just käsikäes. See oli üks ülgemöga, mille lugu hakkab lahti kooruma, kui mees naise kaotab ning seejärel superkangelasena linna peal ebanormaalselt kuritegevusega võitlema hakkab. Kindlasti olen selles mõttes vähemuses, et väga paljudele teistele film meeldiks, kuid nää - mina panin poole pealt kinni. Isegi muigama ei ajanud. Teistkorda vaatama ei viitsiks hakata.