Monday, April 18, 2011

Legend of the Guardians: The Owls of Ga'Hoole

Olgu siis. Ma vaatasin sellise linaloo ära, et jälle turgutada neid lapsemeele reseptsoreid. Ning mis ma oskan kosta... visuaalselt jäi vahest värvi väheks, vahest oli lugu liiga igav. Igatahes see multikas mind sisse ei tõmmanud, võibolla tuleks siin kohal süüdistada kahte poola eite, kes mu kõrva ääres samal ajal vahetpidamata üksteisega mölisesid, seetõttu mul pooled nokavahelt poetatud sõnad kuulmata jäi. Raamatujärgi on see film vändatud, aga kardan, et Kivirähu lugu kotkast ja varestest on huvitavam, moraaliga ja sobib ka talupoegadele. Vot sellest loost tahaks küll filmi näha. See narnja-stiilis  kiivritega linnud polnud just see tõsine lugu, mida ma näha soovisin. Kuid anna ühe plussi mööndusega, et kui seda veel kuskil juhtun nägema, siis vaatan ikkagi ära. Halb see ju ometigi polnud, muidu poleks vaadanud.








Sunday, April 17, 2011

3:10 To Yuma

Kunagi ammu nähtud, kuid kuna mitte midagi ei mäleta, siis pidin too vesterni jälle üle vaatama. Nagu mäletan, et miskid püssid paukusid ja hirmus lindpriide värk käis, kuid otseselt midagi silme-ees pold.
Aga pärast vaatamist tuli kõik jälle kenasti meelde, enam ei pea seda filmi mitte kunagi nägema. Sellel pole mõtet. Tegelikult isegi Ben Fosteri pärast võiks isegi vaadata, aga siis ka ainult tema pärast. Ta oli seal säärange vinge kuju, kellega päriselt kohtuda ei tahagi. Kollased hambad läikisid nagu neegrikuld; sitane nägu, mis peegeldab lihtsalt nilbust, julmust ja ohtlikkust. Räige kuju, käitumiselt tõeliselt ebameeldiv, okastega tüüp. Väga hästi mängitud karakter. Kui panna tema kõrvale filmi staarpätt, kambajõmmide liider Russell Crow, siis ilmselgelt jääb Ben olemuselt tugevamaks. Ei saa aru, milles Russelli liiderlikus väljendub, ehk salakavaluses ja ettearvamatuses, igatahes kamp on talle sedavõrd truu, justkui tegemist oleks jumalaga maapeal, kelle varju alla satutud. Millegi pärast mulle meelnub, et Romper Stomperis oli ta palju mõjuvam kambaäss. Bale'le peaks aga kaasa tundma, sest kahjuks on üks tavaline ja lihtne invaliidistunud farmer, kellel on hirmus mure, millise mulje ta oma poegadele jätab. Kurat, poegade tuleb vastu kurku anda ja koht kätte näidata. Aga tegelikult kokkuvõtteks võiks sõnada, et mitte midagi halba ma praegu ei oska filmist välja mõelda. Täiesti lahe kauboikas.











Monsters

Tegelikult ma teatsin juba mõnda aega, et see film saab kindlasti mulle meeldima, sest arvasin tegemist olevat ühe kummitava maailmaga ümber peategelaste, kus ohtlikusemeeter pidevalt piirajas. Tegelikkus osutus vähe teistsuguseks, millest polnud hullu midagi; vastupidi! Maailm polnud kummitusterohke, vaid hoopis apokalüptika maiguline keelatud tsoon, kus viibimine rangelt keelatud. Samuti ei olnud nende teekond niivõrd ohtlik, et pidevalt verd kõigile näkku pritsiks. Nimelt terve Põhja-Mehhiko on "nakatunud" mingisugusesse meile tundmatusse eluvormi. Läbi selle tsooni teevad kergelt öeldes retke kaks julget, mõlemil kindel soov jõuda Mehhikost Ameerikasse. Midagi väga traagilist nendega selle teepeal ei juhtu, kuid vahepeal tuleb kriitilisi situatsioone, kus päris elus oleks tavainimene hirmust püksid täis lasknud, või vähemasti oksele hakanud. Aga see selleks. Üldiselt võiks filmile anda ikkagi tugeva skoori, sest näitlejad, kaameratöö, nood kollid, helid ja eelkõige stseenid kui ka taust aitasid mul sellesse teosesse sisse elada nii suuresti, et kihutasin seda ka kohe teistelegi tuntud filmi- ja muidusõpradele soovitama. Ajah, kollidest veel niipalju, et polnudki nii labased, kahel jalal kõndivad humanoidid, vaid ikka tõeliselt friikid suuri kalmaare meenutavad monstrumid, mis isegi vilkusid sarnaselt kalmaaridele. Ülihea!










Saturday, April 16, 2011

STAR WARS

Reedene vabapäev oli juba hommikul sedavõrd hapu ja igav, et midagi muud ei jäänud üle, kui ära vaadata Tähtede Sõja Episoodid IV, V, VI. Need kolm esimest. Ma ei ole neist näinud ühtki, va Family Guy'st tuttavad paroodiastseenid. Need tõid äratundmisrõõmust naeru suule. Samuti ei oska ma vastata, miks Star Wars algab episoodiga 4. Et asja huvitavamaks teha vist. Aga see oli ju niigi hea. Ma olin üsna eelarvamustest meelestatud, et nüüd näeb mingisuguseid mudeleid nööriga mustal taustal lendamas, näeb ebaloomulikult liikuvaid masinaid ja tulnukaid, olevusi, kes vist 70. aastatel ka silma häirisid. Aga täiesti uskumatu, kui valed eelarvamused mul olid (Enterprise 3000 on vist liialt mõjutanud). See on üllatavalt hästi väljakukkunud. Kõik need imelikud masinad, tulnukad ja muud meie jaoks võõrad olevused on väga hästi välja kukkunud. Mida osa edasi, seda paremaks ka muutus see inimeste mõtlemist ning teadvust enim mõjutanud sci-fi fantaasiafilm.
Filmi peategelasteks on küllaltki lahe seltskond, küllaltki tänu piloodist Han Solo ja tema lemmikloomale, kaaslendurile Wookieele. Kui nüüd rääkida kahest värvikast droidist, siis C-3PO on üks imelik robot, kes räägib ja käitub kergelt naeruväärselt, on oma olemuselt üldse kuidagi tobe, möku kolisev pederobot. R2-D2 seevastu on aga hälvikdroid, nagu ratastoolis piiksuv invaliid, keda peab koguaeg tagant utsitama, et see endaga hakkama saaks. Kuna ma ise ei oska midagi nende asemele mõelda, nendeta ka ei saa, siis ega nad tegelikult nii ei häirinud. Luke Skywalker oli esimeses osas täitsa vinge tegus kutt, kuid mida film edasi, seda vaiksemaks, rohkem vaimuinimeseks ta jäi. Viimases episoodis oli ta puhtadiip, kergelt emo, kes harva naeratab.
Tegelikult on seiklust filmides natukene vähevõitu, kuid siiski parajal määral, et aru saada, mis tegelastega üldse tegu on. Põhiliseks ülesandeks jääb ikkagi Death Stari hävitamine ja Tumedate Jõudude hälvamine, seda kolme filmi peale täpselt kaks korda. Sellele lisaks veel mõned seiklused kaugetel planeetidel erapooletute tulnukatega, kellele kuulus seltskond kord teele ette jääb, kord peavalu valmistab. Nagu eelpool mainitud, on tulnukad küllaltki ägedad nukud, väga erilised tegelased, kelleta filmide väärtus langeks kohutavalt. Peaks vist need viimased kolm ka ära vaatama, et terviku Star Warsi elamuse ikka kätte saada. 5+



















Friday, April 15, 2011

Кукушка

Käimas on Teise Maailmasõja viimased kuud Soome aladel. Sõjatandrilt on eksinud kaks sõdurit, üks SS-mundrit kandev suuvoodrist somm, teine aga punast mundrit kandev kohati agressiivne russ. Mõlevad leiavad peavarju saamist põliselaniku juures, kena noore naise juures, kes pole oma meest näinud juba neli aastat. Ja siit üks jant peale hakkabki. Eelkõige on mehed naise suhtes väga vaoshoitud, neil on omavahel pinged kruvitud sääraselt kõrgele, et pole aega muu peale mõelda. Näitsik ei pea aga uutele testosterooni lõhnadele vastu, veri hakkab pulbitsema ja võtab ohjad tugevalt enda kätte. Venelaste poolt üks kena rahulik toodang. Näeb kaunist põhjamaa tundraloodust, saamikombeid. See kõik on vürtsitatud küllaltki naljaka suhtehuumoriga stiilis: somm rebib russi üle kildu, russ saab jube kurjaks ja lõppkokkuvõttes on naisel ikka õigus.












Thursday, April 14, 2011

The Bed-Sitting Room





Maailm pärast sõda, mis kestis vaid 2 minutit ja 28 sekundit, seejuures jõuti ka rahulepingulegi alla kirjutada. Selle aja sisse mahtus üks hiigel tuumapommiplahvatus, mis Inglismaa minema pühkis. Filmi tegevus toimubgi selles pühitud maailmas, kus elu on tõeliselt postapokalüptiline, kuid see kõik on pandud mustahuumori võtmesse. Muidugi tuleb tegelastel ette selle maailmaga tugevalt seotud probleeme: nälg, mutatsioonid, peavarju hankimine. Samuti sünnib uude maailma üks mutant, kes emaüsas 18 kuud veetis, kahjuks sureb peadselt. Film on lihtne, tugevalt inglaslikult labane, kuid kultusfilmimaik on sedavõrd tugev, et palju üles kaalub. Kuid vaatamata huvitavale apokalüptikale ning huumorile võib film siiski igavamana tunduda, kui esmapilgul paistab.

Gert Trashil ei tekkinud palju emotsioone.












The Bed Sitting Room - Trailer 1969 by Tushratta